Riina Vändre: eestlane on hea ja hooliva südamega
Vändre sõnul on raske määratleda, kui palju on piisav hulk heategevust. “Kui ühiskond oleks läbini hea nagu „sulavõi“, ei oskaks me enam häid tegusid hinnata,” lausus ta Delfile. “Ma arvan küll, et eestlaste kohta tegeletakse heategevusega piisaval määral. Eestlane on hea ja hooliva südamega. Eriti kui häda on silmaga näha ja suur, pole keegi ükskõikne. Häda, vaesust ja toimetulekuraskusi on maailmas alati. On olemas teatud mõistlikkuse piir, kuhumaani saab inimesi aidata. Mingist hetkest muutub heategevus karuteeneks, see tekitab pigem õpitud abitust ja ärakasutamist.”
Vändre ei näe probleemi, et paljud firmad püüavad meediasse pääseda läbi heategevuse. “See on mingil määral majanduskriisist põhjustatud hetkeline trend, et suurema sotsiaalse hoolivusega oma kaubamärgile rohkem usaldust võita,” arvas Vändre, kes põhikohaga töötab kaitseministri nõunikuna.
“Aga teisalt kindlasti ka positiivne areng ühiskonnas, kus on jõutud teatud tasemeni, et tekib siiras vajadus ka teisi aidata, kuna endal jääb jõudu üle ning kui seeläbi saavad aidatud need, kes seda tõesti vajavad, on kogu ühiskond võitnud. Selline heategevus või turundus, mille läbi toetatakse positiivset programmi, näiteks taakasutust — vanade riiete äraandmist uute ostmisel, prügi sorteerimist taaskasutuse eesmärgil jne, ühesõnaga soositakse säästlikumat mõtlemist, on väga teretulnud. Kui heategevust tehakse puhtalt oma turundusmasina õlitamiseks vaid oma kasu silmas pidades või millegi küsitava õigustamiseks, siis parem jäetagu tegemata või jäetagu enda teada.”
Vändre usub, et heategevussüsteem toimib Eesti päris tublisti. “Heategevusorganisatsioonid püüavad luua andmebaase suurperede ja teiste abivajajate kohta ning süsteemset tuge pakkuda, olgu need siis tõepoolest kasvõi mõned korrad aastas kalendritähtpäevadega seotud pakiviimised;” kirjeldas ta.
“Andmebaasid toimetulekuraskustes inimestest on olemas omavalitsuste hoolekandeasutustel, kui nad on end sinna registrisse ise kandnud, kirikutes tuntakse oma nõrgemaid koguduseliikmeid ja aidatakse neid järjepidevalt ligimesearmastusest. Süsteemsuse puudumise või selle vähesuse probleem on pigem kolmanda maailma probleem, kus suur osa humanitaarabist võib minna pigem nende tasku, kel parasjagu võim ja otsustusõigus.”
Nõunikust heategija väidab, et abistaja pole vaid see, kes raha annab. “See oleneb kõik olukorrast ja andjast. Mõni lihtne mitterahaline kingitus võib olla väga suure sümboolse väärtusega. Näiteks proua Evelin Ilves kinkis Oleviste kodutute jõululauale omatehtud leiva. Võite ette kujutada, kui palju rõõmu see uudis sööjatele tegi. Neid pandi tähele! Või teine näide — Eesti Post pakkus kodututele samal jõulupuul tasuta jõulukaardi saatmise teenust, kolm suurt postkasti pandi kaarte täis! Aga mõnikord on vaja just raha anda. Väikesteks asjadeks, mis lahendab kellegi jaoks väga suure probleemi ära. Kui vaesel tüdrukul, kes peab ametis hea välja nägema, on kingad ribadeks või üksikemal raskused arve maksmisega, siis seda saab lahendada just raha andmisega. Mäletan üht aastatetagust rikkalikku õhtusööki, kus kelnerile jäeti hea teeninduse eest 500 krooni. Lahke tipiandja ei tulnud selle pealegi, et tema vastas vaatas seda kurvalt pealt üksinda last kasvatav noor naine, kel olid arved maksmata.”
Aga kes vajavad Eestis kõige enam abi?
“Löögi all on suured pered, mitut kooliealist last kasvatavad pered, samuti üksikemad, kel toetajaid ei ole ning üksikud pensionärid. See, kuidas meie ühiskonnas lapsed üles kasvavad on võtmetähtsusega. Mis kvaliteediga haridust neile pakutakse ja kuidas ühiskonnas lapsi kasvatavaid peresid väärtustatakse, sellise kvaliteediga on meie ühiskond homme. Võib öelda, et samm sammult, iibeprobleemidega käsikäes, on lapsi kasvatavate perede väärtustamisest küll räägitud, kuid ühtegi reaalset sammu peale emapalga ei oska ma esile tuua. See oli väga tähtis asi eelkõige naisterahva rolli väärtustamisel ühiskonnas, tõstes noore ema enda karjääri, aja ja keha ohverdamiselt inimväärsemasse konteksti, kus inimene ei pidanud enam ainult ümbritsevast keskkonast sõltuma,” selgitas Vändre.
“Aga sealt edasi?” arutles Vändre. “Laste üleskasvatamist pole meie ühiskond veel väärtustama asunud, MASU tuli enne peale, kõik kulud ja riskid on vanematel, kes on otsutanud heaolu nautimise kõrval ka lapsi saada. Pooldan poliitikat, mis annaks järgmistel valimistel lisahääle lapsi kasvatavale vanemale, sest enne kui riigi poliitika kujundajatel pole põhjust häälesaaki lastega peredelt oodata, pole ka karjuvat vajadust ühiskonna perepoliitikat paremaks muuta, tegeletakse hetkel põletavamate probleemidega. Kuna madala sündivuse ja pereväärtuste puudumise tagajärjed löövad välja mitte järgmiste valmiste aegu, vaid alles aastate pärast.”
