Riigikontroll: inimesi sunnivad EMO-sse pöörduma halvad perearstid ja eriarstide pikad järjekorrad
Riigikontroll toob oma aastaraportis välja, et tervishoiu rahastamine vajab täiendavaid lahendusi, sest ravijärjekorrad on pikad ning katmata ravivajadus suur. Üle poole inimestest ei pääse ettenähtud aja jooksul arsti juurde, mis koos perearstipraksiste halva kvaliteediga sunnib patsiente pöörduma erakorralise meditsiini osakonda (EMO).
Riigikontroll on auditites ja varasemates aastaülevaadetes juhtinud tähelepanu sellele, et ravikindlustuse kulud kasvavad, kuid tervishoiuteenuste kättesaadavus on jätkuvalt probleemiks. Tööealiste inimeste arvu vähenemine, rahvastiku vananemine ja tervishoiuteenuste üldisest suurem kulude kasv – uued ravivõimalused ja kiire palgakasv – on peamised tegurid, mis suurendavad survet Eesti tervishoiusüsteemile ja rahastusele. Näiteks kasvavad eriarstiabi kulud rahvastiku vananemise tõttu ligi 17 miljoni euro võrra aastas.
Üle poole inimestest ei pääse ettenähtud aja jooksul arsti juurde
Arstiabi kehva kättesaadavust peegeldavad pikad ravijärjekorrad, mis on aasta-aastalt pigem kasvanud. Ehkki haigekassa nõukogu on jaanuaris 2013 tehtud otsusega kinnitanud ravijärjekordade maksimumpikkused, ei suudeta neist sageli kinni pidada. Ambulatoorses ravis oli eelmisel aastal üheksal erialal 33-st kvartalite keskmine ooteaeg pikem kui lubatud.
Selle aasta alguses seisuga ei saanud 54 protenti patsientidest ettenähtud ooteajal ambulatoorsele ravile. Näiteks viis aastat varem oli see näitaja 44 protsenti. Pikad ooteajad on põhjustatud nii personalipuudusest, sealhulgas arstide vähesusest, kui ka ebapiisavast rahastamisest. Ühtlasi on nõudlus tervishoiuteenuste järele kasvanud. Tõsi, oluline põhjus on ka patsiendi valik ehk patsiendile ei sobinud vastuvõtuaeg või sooviti minna konkreetse arsti vastuvõtule. Alati ei tule ka kõik patsiendid kokkulepitud ajal vastuvõtule ning mõne aja möödudes panevad arsti juurde kinni uue aja. Samas ei pea haigekassa ega haiglad arvet selle üle, kui palju on selliseid patsiente, kes end järjekorda panna ei saanud, sest vabu visiidiaegu ei olnud.
Statsionaarses ja päevaravis jääb keskmine ooteaeg küll kehtestatud piiridesse, kuid üksikutes suuremates haiglates on mõnel erialal ooteaeg mitu korda pikem kui lubatud. Näiteks oli tänavu 1. jaanuari seisuga statsionaarse ravi ooteaeg Ida-Tallinna Keskhaiglas ortopeedia erialal 658 päeva. Analoogne seis iseloomustab otorinolarüngoloogia eriala, kus ooteaeg Tartu Ülikooli Kliinikumis oli 608 päeva. Kokkuvõttes ei saanud aasta alguse seisuga lubatud ooteajal statsionaarsele ravile 20 protsenti ja päevaravile 28 protsenti patsientidest.
Ravijärjekordi võimaldaks riigikontrolli hinnangul vähendada üleriigilise digiregistratuuri rakendamine ja e-konsultatsiooni laiem kasutuselevõtt. Digiregistratuuri kaudu saaks tuvastada kõige lühema ravijärjekorraga teenusepakkuja ning siduda väljastatud digisaatekirja konkreetse broneeringuga. Seejuures ei oleks patsiendil võimalik broneerida mitut aega sama eriala arsti juurde, sest see pikendab kunstlikult järjekordi. E-konsultatsiooni kaudu saadaks perearst eriarstile juba eelnevalt läbi vaadatud patsiendi andmed ja eriarst saab vajaduse korral anda perearstile juhtnöörid, kuidas patsienti ravida või määrata patsiendile tema seisundit arvestades sobilik vastuvõtuaeg.
Perearstipraksiste halb kvaliteet ja eriarstiabi järjekorrad sunnivad patsiente pöörduma EMO-sse.
Pikad ravijärjekorrad tähendavad katmata ravivajadust, mis on Eesti inimeste hinnangul pidevalt kasvanud ning oli 2016. aastal Euroopa Liidu liikmesriikide seas suurim. Läinud aastal hindas 10,5 protsenti inimestest, et ei saanud vajalikke tervishoiuteenuseid pika ravijärjekorra tõttu. Ehkki see osakaal on võrreldes 2016. aastaga veidi vähenenud, on see jätkuvalt Euroopa Liidu liikmesriikide seas suurim näitaja. Eestis on eelkõige probleemiks hambaravi ja eriariarstiabi vähene kättesaadavus.
Üks viis, kuidas avaldub pikkade ravijärjekordade ning katmata ravivajaduse tagajärg, on inimeste pöördumine erakorralise meditsiini osakonda. Tervise Arengu Instituudi hinnangul on arsti ambulatoorsete vastuvõttude arvu vähenemine suurendanud EMO-de töömahtu. Näiteks pöördus läinud aastal EMO-sse umbes 300 000 inimest ehk iga neljas Eesti inimene. Kokku pöörduti EMO-sse 462 000 korral, mida on 13 protsenti enam kui 2010. aastal.
Peale eriarstiabi puuduliku kättesaadavuse põhjustab EMO-sse pöördumist ka see, et perearstiabi ei ole ühtlase kvaliteediga ega piisavalt kättesaadav. Näiteks ütles 40 protsenti inimesi, kes olid pöördunud EMO-sse kergemate kaebustega, et nad ei saanud enda hinnangul õigel ajal perearsti vastuvõtule. 22 protsenti kergemate kaebustega patsientidest aga ei soovinud erinevatel põhjustel perearsti juurde minna.
Perearstipraksiste eelmise aasta aasta kvaliteedihindamine andis kõrgema hinnangu 43 protsendile hindamises osalenud praksistest ning ülejäänute tase jäi madalamaks. Samas ei ole kordagi hinnatud umbes kolmandikku praksistest. Erinev tase mõjutab patsiendi käitumist – kui patsient ei saa vajalikku teenust perearsti juurest või ta ei ole sellega rahul, otsib ta abi mujalt. Patsiendi ravimine erakorralise meditsiini osakonnas on aga üldjuhul kalleim viis seda teha.
Pensionäride eest makstav sotsiaalmaks ei tähenda tervishoiule olulist lisaraha
Tervishoiusüsteemi rahalise olukorra parandamiseks tegi valitsus eelmise aasta aprillis otsuse hakata edaspidi riigieelarvest tasuma mittetöötavate pensionäride eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa. See oli oluline samm, et parandada ravikindlustuse jätkusuutlikkust ning kohandada selle tulubaasi rahvastiku vananemisest tulenevate muutustega.
Samas on riigikontrolli hinnangul märkimisväärne, et pensionäride eest makstav sotsiaalmaks ei moodusta tervikuna lisatulu tervishoidu, sest samal ajal otsustati tuua haigekassasse üle mitmed kohustused, mida varem oli rahastatud riigieelarvest. Seejuures läheb üle poole sellest lisatulust just nende uute kohustuste rahastamiseks. Haigekassa ülesannete hulka lisandub järk-järgult aastatel 2018–2020 kiirabi, täiskasvanute hambaravi toetus, viljatusravi, HIV-i ja tuberkuloosiravimite, vaktsiinide ja muude teenuste rahastamine.
Kuna seaduse muutmise aluseks olnud prognoosis pole arvestatud lisandunud teenuste kulude kasvuga aastate jooksul, puudub riigikontrolli hinnangul selgus, kui palju täpselt jääb raha tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamiseks. Samal ajal on tervishoidu lisaraha suunamise kõrval vaja leida täiendavaid lahendusi, et tagada tervishoiusüsteemi optimaalne ning säästlik korraldus.
Sel aastal makstakse mittetöötavate pensionäride eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa 7 protsenti ehk umbes 89 miljonit eurot, millest 55 miljonit kasutatakse haigekassasse üle viidud teenuste rahastamiseks. Järelejäänud 34 miljonit eurot on tegelik ravikindlustuse eelarvesse lisanduv tulu, mis on suunatud arstiabi kättesaadavuse parandamiseks. Kõige enam otsustati sel aastal raha juurde anda lastekirurgia ja pediaatria, kardioloogia ning sisehaiguste erialadele, kokku 15,4 miljonit eurot.
Tervishoid vajaks aastas vähemalt 200 miljonit eurot lisaraha
Tervishoidu lisaraha suunamist ette valmistades hindas sotsiaalministeerium, et tervishoiusüsteemi oleks vaja lisaraha minimaalselt 200 miljonit eurot aastas, et jõuda tervishoiu samasugusele rahastustasemele nagu Euroopa Liidus ja OECD-s keskmiselt. Seejuures oli sotsiaalministeerium seisukohal, et ravikindlustussüsteemi pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks on peale pensionäride eest panustamise vaja ravikindlustuse eelarvest välja viia nii sünnitushüvitised (selle aasta eelarves umbes 53 miljonit eurot) kui ka lapsendamishüvitised.
Selleks, et suurem arv inimesi saaks ravikindlustuskaitse ning väheneks inimeste omaosaluskoormus, tuleks ministeeriumi hinnangul kaaluda ka haigushüvitiste väljaviimist haigekassa eelarvest. Kuigi mainitud hüvitiste väljaviimine haigekassa eelarvest oleks võimaldanud suunata tervishoidu enam lisaraha, oleks see samal ajal tähendanud olulist täiendavat kulu riigieelarves. Sisuliselt tähendab see, et kulud, mida riigil tuleb maksutuludest katta, jääksid mõlemal juhul samaks.
Haigekassa hinnangul on perioodil 2014–2018 eriarstiabis rahastamata ravijuhtude osakaal kogunõudlusest kasvanud 5,1 protsendilt 7,4-le. Tegu on nende ravijuhtudega, mille puhul on hinnatud vajalikuks patsientidele teenust osutada, kuid haigekassal raha selle teenuse eest tasuda ei ole. Võrreldes eelmise aastaga on rahastamata ravijuhtude arv tänavu mõnevõrra kasvanud, seda vaatamata 34 miljoni euro suurusele lisarahale.
Samas peaks haigekassa ja tervishoiusüsteemi osapoolte vahel eelmisel aastal sõlmitud ühiste kavatsuste protokolli järgi olema 2020. aastaks kaetud kogu ravikindlustatute nõudlus tervishoiuteenuste järele. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on seda eesmärki keeruline saavutada, sest tervishoiutöötajate palgakasvu tõttu kasvavad tervishoiuteenuste kulud kiiresti.
