Riigikontroll: hooldekodus elavate eakate arv on kasvanud kordi kiiremini kui koduteenuseid saavate eakate arv
Riigikontroll leiab, et tulevikku vaadates vajavad märksa enam tähelepanu teenused, mis võimaldavad eakal kauem kodus elada. See on inimesele meelepärasem ning pealegi kordi odavam kui hooldamine hooldekodus.
Omavalitsused on eakate hoolekandele kulutanud viimastel aastatel ligi 40 miljonit eurot aastas, enamik sellest on läinud eakate hooldamisele hoolekandeasutustes.
Kohatasu on 400 kuni 600 eurot
Avatud on mitmeid uusi hooldekodusid ja eakate arv neis on kiiresti kasvanud. Omavalitsuse hooldekodudes on umbes 4500 kohta, lisaks erahooldekodudes ligi 1900. Aastal 2012 oli vabu kohti omavalitsuste hooldekodude peale kokku umbes 350.
Enamik omavalitsuse hooldekodudest on täis ning vajaduse tekkimise korral ei pruugi eelistatud hooldekodus või kodu lähedal kohta olla.
Nõudlust mõjutab olulisel määral kindlasti ka teenuse hind. Valdavas osas omavalitsuse hooldekodudes on kohamaksumus vahemikus 400–600 eurot.
Maakondade kaupa on aastalõpu statistika põhjal kohtade puudus aktuaalsem saartel, Järvamaal ja Läänemaal.
Samas kinnitab auditeeritud omavalitsuste kogemus, et omavalitsuse poole pöördumisel on abivajajad hooldekodusse saanud, kui mitte kodu lähedale, siis kaugemale. Iseasi on, kas kodust kaugele minek vastab eaka soovile. Piirkondades, kus hooldekodukohtade puudus on teravam, tuleb omavalitsustel probleemiga tegeleda.
Riigikontrolli hinnangul on probleeme ka omavalitsuste tegevuses eakate abivajaduse hindamisel. Selgus, et abivajaduse hindamisel ei looda sageli terviklikku pilti eaka toimetulekut mõjutavatest sotsiaalsetest, majanduslikest, tervist puudutavatest jms teguritest.
Sotsiaalministeeriumi soovitatud hindamisinstrumenti abivajaduse hindamiseks kasutas auditeeritud 15 omavalitsusest vaid 2. Kui abivajadust põhjalikult ei hinnata, võib tulemuseks olla, et raha kulutatakse teenustele, mis inimest parimal viisil ei aita.
Puudused pole teenuse osutamisel takistuseks
Eakate elutingimusi hooldekodudes võib pidada üldjoontes heaks, kuigi kõiki terviskaitsenõudeid ei suuda paljud täita. Ükski puudus ei olnud riigikontrolli arvates siiski selline, mis oluliselt takistaks hoolduse korraldamist, kuid kindlasti on neil mõju inimese privaatsusele, mugavusele ja aktiivsena hoidmisele.
Riigikontroll leidis mitmeid teenuse rahastamisega seotud probleeme. Esimeses järjekorras on eaka ülalpidamiskohustus tema perekonnal. Mida suurem on perekonna maksevõime, seda väiksem peaks hoolekandeasutuse kohamaksumuse tasumisel olema omavalitsuse ehk maksumaksja osa.
Kui eakas või tema lähedased teenuse eest ise maksta ei suuda, on omavalitsus tulnud appi ja teenust osaliselt rahastanud. Kui omavalitsus oli otsustanud osaleda hooldekodu teenuse rahastamisel, oli ta perekonna varanduslikku seisu uurinud vaid ligi 14 protsendil juhtudest.
Juhtumites, kus perekonna varandusliku seisu kohta infot ei kogutud, oli omavalitsus otsustanud maksta hooldekodu kohamaksumusest kinni keskmiselt 40 protsenti, mõnel juhul ka üle 60 protsendi.
Üldjuhul tähendas see omavalitsuse jaoks ühe hooldatavaga seoses väljaminekut suurusjärgus 100–200 eurot kuus. Arvestades, et mõnes omavalitsuses oli selliseid juhtumeid kümneid ning hooldekodus viibitakse keskmiselt 8 kuud, on kulud aastas tuhandetes eurodes. Omavalitsuse tegevuse üldisi mastaape arvestades ei ole tegemist suurte summadega, kuid küsimus on põhimõtteline.
Kogu pensioni ei tohiks eakalt ära võtta
Lisaks jäi teenuse rahastamises riigikontrollile selgusetuks, kui suure osa peab eakas oma pensionist hooldekodule maksma ning miks on see osa ühes ja samas omavalitsuses ühel juhul näiteks 80, teisel juhul 100 protsenti. Kogu pensioni ei tohiks riigikontrolli arvates eakalt ära võtta ning talle peab jääma midagi vajaduste jaoks, mida hooldusteenus ei kata.
Riigikontrolli arvates ei saa rahul olla samuti olukorraga, kus oluliste sotsiaalteenuste kohta on riigis kokku leppimata ja paika seadmata kvaliteedi tase, millest allpoole ei tohi teenuse osutamisel langeda. Riigi loodud õiguslik raamistik ei ole piisav, sest puuduvad nõuded teenuse sisu, osutaja, osutamise protsessi ning teenust saama õigustatud isikute kohta.
Nõuete kehtestamise suunas on riik liikunud ettevaatlikult, otsides kokkulepet omavalitsustega. Kohustuslike nõuete alternatiivina välja pakutud soovituslikke juhiseid paljud omavalitsused ei järgi – näiteks abivajaduse hindamise või kvaliteeti tagava töökorralduse kohapealt.
Eakad moodustavad 18 protsenti rahvastikust
Eakate (65+) koguarv ja osakaal rahvastikus on kiiresti kasvamas ning koos sellega ka ühiskonna kulud eakate sotsiaalhoolekandele.
Alates 2000. aastast on suurenenud eakate osakaal rahvastikust 15 protsendilt 18 protsendini ja eakate koguarv 15 protsenti. Elanike koguarv vähenes samal ajal kuus protsenti.
Enam kui pooltes omavalitsustes on eakate arv suurenenud kõrvuti elanike koguarvu vähenemisega. Arvatakse, et 2050. aastaks on eakate osa Eesti rahvastikus juba 25 protsenti.
Kokku on eakaid praegu umbes 238 000, neist vajab hooldust hinnanguliselt viiendik. Põhiraskus eakate hoolekandes on omavalitsustel, kes on kulutanud sellele viimastel aastatel ligi 40 miljonit eurot aastas. Enamik sellest on läinud eakate hooldamisele hoolekandeasutustes.
Omavalitsuste kaupa on eakate osakaalus märkimisväärsed erinevused. Eakaid on mõnevõrra vähem maakonnakeskusi ümbritsevates valdades (keskmiselt 16 protsenti) ja ka keskustes endis (19 protsenti).
Ilmse märgina viimase kümnendi rahvastiku ümberpaiknemise tendentsidest on eakate osakaal iseäranis väike Tallinna ja Tartu linnaga külgnevates valdades: keskeltläbi 11 protsenti. Maakonnakeskustest eemale jäävates omavalitsustes on eakaid keskmiselt 23 protsenti.
Riigikontroll auditeeris eakatele (65+) suunatud hooldekoduteenuste korraldamist 15 omavalitsuses ja 10 omavalitsuse hooldekodus. Lisaks küsitleti 193 omavalitsust ja 74 omavalitsuse hooldekodu. Omavalitsuste hooldekodusid on kokku 102.
