„Täna oli üks neist toredatest päevadest, mille sarnaseid tuleb ette aeg-ajalt: superministeeriumis toimus üritus, mille raames esitles Riigi Kinnisvara AS nelja ministeeriumi ühishoone ligipääsetavuse auditit. Kolm kuud on tehtud tõsist tööd, toimunud on üksjagu ümberehitamisi, asju on palju muudetud, veel on üsna palju teha, aga vähemalt on teada, mida on vaja teha, et supermajast saaks ligipääsetavuse näidis kõige paremas normaalses mõttes,” kirjutas Kangro Facebookis.

„Täna väljendas RKAS-i juhtkond tänu teema tõstatamise eest. Ja kinnitas head tahet teha kõnealuse hoonega (aga sealt edasi ka kõikide teiste oma hallatavate avalike hoonetega) rohkemgi, kui seadus eeldab. Et asi saaks korda ja elu oleks normaalne. Muide: RKAS-i äsja valitud uuel juhil on "otseside" erivajaduste mõistmiseks, tal omal on täiskasvanuikka jõudev liitpuudega poeg.”

Kangro märkis, et toimunu annab hea õppematerjali, kuidas tervema ja normaalsema ühiskonna poole liikuda. Postituse lõpetas Kangro siiski terava torkega: „Täna ma hoidsin end tagasi, et küsida: kas on ka kokku löödud, kui palju ehitise ümberhäälestamine maksumaksjale maksma läks.”

Augusti lõpus kirjeldas puudega inimeste eestkõneleja Tiina Kangro šokeeritult vastvalminud superministeeriumit: Tuhande töökohaga hoone, kus puudega inimene peab otsima kätepesuks või muuks hädavajalikuks invakempsu, sest igal korrusel seda polegi! Kus kehva nägemisega inimene jookseb mürinal iseavanevatesse või ka mitteavanevatesse klaaspaneelidesse, mida kohati on kolmes või neljas kihis. Kus töökohtade asemel on madal puhkemööbel, mida liikumispuudega inimene kasutada ei saa. Kus kööginurkades ei ulata ratastoolis istuja endale ise tassi võtma, rääkimata selle pesemisest. Kus avatud kontoripinnal on telefonikõnede pidamiseks küll kaunid boksid, aga need on püstiseismiseks ja sinna pääseb vaid üles astudes...