Riigikogu esimees Ene Ergma: laimav netikommentaar on jõhkram kui nõukogudeaegne kaebekiri
Ergma andis kõigepealt edasi õnnitlused Jaan Tõnissoni Instituudile 20-nda aastapäeva puhul: „Täna kõneleme vabadusest, riigist ja kodanikest ning kõneleme ka julgusest.“
Ergma selgitas, et vabas Eestis võivad inimesed oma ettepanekute ja kriitikaga välja tulla kartmata repressioone. Peame juba loomulikuks, et tubli kodanik tunneb huvi ühiskonnas toimuva vastu ja on poliitiliselt teadlik. Ka on tänu erinevate kodanikeühendustele avardunud võimalused kaasa lüüa tegevustes, mis aitavad elu paremaks muuta. Oma arvamuse välja ütlemiseks nii riigi kui omavalitsuse tegevuse, kavandavate seadusmuudatuste, planeeringute jms kohta leidub hulgaliselt võimalusi.
Ergma tõi ühe näitena mittetulundusühingu Kodanikujulgus, mis läbi koolituste ja koostöövõrgustiku aitab erinevaid huvigruppe kaasata Pärnu linna juhtimisse. See on väga positiivne. Ainult vabaühingu nimi on pisut ootamatu, sest kas siis 20 aastat pärast iseseisvuse taastamist on Eestis vaja oma arvamuse avaldamiseks erilist julgust?
Riigikogu esimees leidis, et enamasti peetakse kodanikujulguseks vaprust astuda välja negatiivse või vääritu käitumise vastu. Ühiskonnas tekkinud probleemidele lahenduste leidmiseks oma mõtetega välja tulemine ei peaks demokraatlikus Eestis nõudma julgust, sest oma arvamuse väljendamise õigus kehtib kõigile.
Ergma selgitas, et arvamuse avaldamise üheks kanaliks on kujunenud veebiväljaannete kommenteerimisväljad. Ta avaldas lootust, et artiklite tõsiseltvõetavuse mõõdupuuks ei ole ainult internetis tehtud klikkide ja kommentaaride arv. Kui ajakirjanikud on kohustatud loos avaldatavaid fakte kontrollima, siis kommentaarides seda tegema ei pea. „Kas aga saab pidada julguseks, kui oma hinnanguid peale surudes kedagi anonüümselt ja labaselt rünnatakse?“ ütles Ergma.
Mis vahe on anonüümsel laimaval elektroonilisel kommentaaril ja nõukogude ajast veel mälus püsival, paljudele tublidele inimestele õnnetust toonud anonüümsel kaebekirjal, mis ülemustele või „organitesse“ saadeti, lisas ta.
Anonüümsuse kattevarjus on lihtne olla lahmiv, lausa valelik ja ebaväärikas. Sellise kommentaari kirjutamine ei näita julgust. Võib isegi nentida, et internetti paisatud laim on jõhkramgi nõukogude-aegsest kaebekirjast „organitele“. Anonüümkirja sisu jäi enamasti teadmatuks isegi neile, keda see kiri puudutas. Internetis hakkavad aga kommentaarid elama oma elu ja nad võivad muutuda niinimetatud uueks infoallikaks, nentis Ergma.
Ta rõhutas, et demokraatlikus riigis ei peaks me kultiveerima käitumismalle, mis on omased totalitaarsetele ühiskondadele. Olgu siinkohal märgitud, et kui Eesti Päevaleht seadis kommenteerimise tingimuseks isiku tuvastamise võimaluse, siis kommentaaride hulk sulas kui aprillilumi, tõi Ergma näite.
Kodanik, kes anonüümsuse maski näole tõmbab ja enda pingete maandamiseks võtab vaevaks teisi sõimu või laimuga üle valada on kas arg või vajab abi. On lubamatu kui säärased manipuleerivad „arvamuskujundajad“ peaksid töötama samal ajal avalikus sektoris, leidis riigikogu esimees.
„Kaitstes ühe inimese õigust end vabalt väljendada, peame kindlasti ka jälgima, et ühe huvid teisi ei kahjusta või lausa kannatusi ei põhjustaks. Me ei saa kõiki elus ette tulevaid olukordi käskude-keeldudega paika panna, palju asju saab lahendada silmas pidades häid tavasid ja elementaarset viisakust,“ toonitas Ergma.
Riigikogu esimees soovis oma kõne lõpus kõigile julgust pidada ilusaks väärikust ja vastutustunnet.
