Reps: Iga viies laps Eestis võib kannatada tühja kõhtu
Eesti jaoks poliitilist edu toonud majandusreformid on samal ajal vähendanud paljude inimeste heaolu ja sotsiaalset turvatunnet — oluliselt on kasvanud puudust kannatavate perede hulk. Näiteks Tallinnas on toimetulekutoetuse saajate, seal hulgas laste arv kahe viimase aastaga kasvanud viis ja pool korda. “Toimetulekutoetust saavad pered elavad aga allpool ametlikku vaesuspiiri,” ütles Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsar ajalehele Pealinn.
Kutsar märgib, et vaesuses elava pere laps jääb peale praeliha ja puuviljade ilma ka paljust muust. “Noor organism on nagu kevadine taim, ega ta viletsama söögi pärast kasvamata ei jää, küll aga jääb ilma valikuvõimalustest,” ütleb ta. “Ma ei tea, kui palju lapsi on tõeliselt näljas, aga vahe on selles, mida süüakse — vaese pere lapsel pole võimalik valida kvaliteetset toitu.” Ühest küljest ei ole vaese pere lapsel teistega võrdselt materiaalseid võimalusi, kuid valikuvõimalused vähenevad mujalgi — ta ei saa teistega samaväärselt oma potentsiaali välja arendada, huviringides osaleda, sõpru valida (ka sõpru leida ja hoida), tervist hoida jne.
Kuid mitte ainult toimetulekutoetust saavate perede lapsed ei pruugi tunda ilmajäetust. “Sama kehtib ka nn uusvaeste perede laste kohta,” märgib Kutsar. “Lapse jaoks pole vahet, kas ta peab huviringist loobuma seetõttu, et pere maksab kodulaenu, või sellepärast, et perel on sissetulekupuudus.”
Toimetulekutoetuse määra tõstmine riigi poolt 200 krooni võrra sel aastal Kutsari sõnul vaesuspildis eriti midagi ei muuda. “See ei tähenda, et perede olukord oleks paranenud. On küll ilus öelda, et tõstsime toetust, kuid ega see väga midagi ei muuda. Toetuse võib tõsta kui tahes suureks, see ei tähenda veel, et lapse olukord sellest paraneb.” Kutsar märgib, et pikaaegne toimetulekutoetuse saamine võib tekitada vaesuskultuuri — laps näeb, et ka nii võib elada ja ei leiagi põhjust pingutamiseks. “Kui pere ei tule lapse kasvatamisega toime, peab ühiskond kompenseerima selle, mis kodus puudu jääb, seda mitte niivõrd toetuste andmise, kui kvaliteetse teenuse osutamisega. Oluline on, et juba lasteaia tasandil oskaksid õpetajad sellist last märgata ja teda toetada.”
Riigkogu liige Mailis Reps märkis, et kõige tõhusam esimene samm, mida laste vaesuse vähendamiseks ära teha saab, on eri abiorganisatsioonide ja mittetulundusühingute tõhusam riigipoolne toetamine. “MTÜ-d tegelevad vahetult konkreetsete perede ja juhtumitega. Näiteks laps, kes on pidanud nälja kustutamiseks poest näppama, ei julge minna riigi- või linnaametniku juurde murest rääkima, aga ta võib olla kindel, et kolmanda sektori inimesed vaatavad sellele teole vähemalt esimesel korral läbi sõrmede.”
Teiseks tuleks Repsi sõnul suurendada omavalitsuste tulubaasi. Ning kolmandaks vaadata üle riiklik toetuste-hüvitiste süsteem, mis praegu on korraliku vanemhüvitise näol keskendunud vaid sünnijärgsele toele, muud peredele mõeldud toetused on aga naeruväärselt väikesed. “Tegelikult on ju nii, et mida suurem laps, seda suuremad kulutused,” märgib Reps. “Mina toetan pikas perspektiivis nn Soome varianti, kus lastele jagatakse üsna korralikke toetussummasid, kusjuures need tõusevad iga lapse pealt. Põhimõtteliselt tähendab see, et seal tagatakse toetustega, et inimene ei jääks vaesuspiiri alla virelema. Kui sa ajutiselt isegi kukud, siis vähemalt ei jää sa pikaks ajaks põhja. Kuna aga Soomes on astmeline tulumaks, mis võiks tulevikus olla ka meil, tähendab see, et jõukam elanikkond, kes toetust nii palju ei vaja, maksab osa sellest suurema tulumaksusummana tagasi.”
Praeguse majandus- ja maksusüsteemi juures toetusi tõhusamalt jaotada oleks keeruline, leiab ka Kutsar. “Majandusseadused teevad oma töö. Meil on iseseisvuse algusest dilemma, kas toetame kehvi või toetame neid, ühiskonda n-ö edasi viivad. Eesti on valinud teise tee,” ütleb ta. “Kui tõstame toetusi, peame tõstma ka miinimumpalka jne. Eks praegune sotsiaalne ebakindlus on riigi arengufaasis kinni ja kindlasti annab olukorda parandada.”
