Haridusminister Tõnis Lukas tuli hiljuti välja ideega, anda kõigile võimekatele noortele tasuta kõrgharidus. Selleks suurendataks ülikoolide rahastamist riigieelarvest ja loodaks kassa, kuhu maksaksid väikese osa oma palgast need tasuta ülikooli lõpetanud, kes teenivad keskmisest enam.

Raua hinnangul on ühest küljest väga hea, et minister toetab tasuta kõrgharidust ja mõistab, et kõrghariduse kvaliteeti ei saa tagada ilma lisarahata, samas pole rektorile meelt mööda Lukase välja pakutud lahendus. „Kas see on just kõige õigem tee lisaraha leidmiseks, selles osas olen ma natuke skeptiline,“ ütles ta Delfile.

„Tekib niisugune olukord, et kui kahel inimesel on tulevikus kõrgem sissetulek, siis see neist — kes on targem ja rohkem õppinud — saab justkui trahvi. Aga see, kes on saavutanud sarnase kõrgema sissetuleku ilma õppimiseks pingutamata, maksab vähem. See ei ole minu arust ikka päris õige lähenemine, oleks hea, kui ühiskond panustaks ikka solidaarselt, et kõige targemad saaksid oma võimetele vastavalt õppida,“ selgitas Tallinna ülikooli rektor.

Seetõttu on Raud seisukohal, et kõrghariduse jaoks peaks lisaraha leidma riigieelarvest. „Ma leian, et on õiglane, kui kõik inimesed, kes on andekad ja n-ö kõrgkoolivõimelised, saavad tasuta kõrghariduse. Kõrgharidusega inimeste olemasolu ja andekate noorte säilitamine Eesti jaoks on kogu ühiskonna huvides, see pole inimeste eralõbu.“

Välismaale ihkajatele piirangud

Samas on Raua arvates kaalumist väärt Lukase idee, küsida osa raha tagasi neilt Eesti riigi kulul kõrghariduse omandanud inimestelt, kes on läinud välismaale kõrgemat palka püüdma. „Siin on küll momente, mille üle võiks järele mõelda. Kunagi oli ju näiteks selline süsteem, et inimene, kes ülikooli lõpetas, pidi mõnda aega töötama suunamisega kohal. Üks võimalus on, et kui inimene saab tasuta hariduse, siis ta teeb lepingu, millega ta kohustub otsima mingi aja jooksul pärast lõpetamist tööd Eestis, mitte suunduma kohe välismaale,“ tõdes rektor.

Minister Lukase ettepaneku järgi oleks kõrgharidus tasuta kõigile võimekatele noortele, piiri rohkem ja vähem võimekate vahel peaksid aga paika panema ülikoolid. Rein Raud jagab seda seisukohta: „Ma arvan ka, et ülikoolid võiksid pidada omavahel vähemalt nõu, kuidas seda võimekust määratleda. Kui kõrgkoolide üleminekuhindamised lõpule jõuavad, siis võikski olla arupidamise koht, kus kõik ülikoolid sätestavad ühiselt alampiiri, millest allapoole ei minda.“