Rein Raud ihkab tagasi vabale maale

Eesti Humanitaarinstituudi professorile Rein Rauale jääb arusaamatuks, miks Eesti poliitika analüüsijad kasutavad ajast ja arust parem- ja vasakjaotust, nimetades “parempoolsuseks” pealegi kaht täiesti vastandlikku tendentsi, padukonservatiivsust ja majanduslikku lausliberalismi.

“Palju olulisem tegur maailmavaadete jaotuses on küsimus sellest, kui palju jätab ühiskondlik süsteem igale inimesele voli otsustada tema elu tähtsate asjade üle,” kirjutab Raud Eesti Päevalehes.

“Ühiskonda administratiivsete meetmetega, ülalt ja jõupositsioonilt juhtida soovivat ideoloogiat esindavad Res Publica ja Keskerakond. Teises äärmuses on Reformierakond, kuid tema näeb vabaduse subjektide ringi suhteliselt kitsana — iga inimene saab ja tohib olla täpselt nii vaba, kui ta suudab endale lubada. Sissetulekute poolest, mõistagi. Sotsiaaldemokraatide plaan näib olevat hoida majanduslikke mehhanisme kontrolli all sel määral, et nad ei ohustaks inimese vabaduse muid aspekte. Kunagi ammu on sama põhimõtet esitanud ka Isamaa, ehkki praegu on nende maailmavaateline platvorm hägustunud, ja kas on olemas ka mingi Rahvaliidu erinevaid juhtfiguure ühendav selgepiiriline ideoloogia, on seni jäänud mulle saladuseks,” jätkab ta.

Süsteemi-vabaduse teljel satuvad Raua sõnul kummalegi poole nii üldises praktikas parempoolseks kui ka vasakpoolseks peetavad parteid. “Ehkki majandusteemaliste erimeelsuste tõttu ei suudetaks hetkel kummalgi tiival jõuda ühistele arusaamadele konkreetsetes küsimustes, oleks ehk laiemas plaanis kasulik teadvustada, et neid miski siiski ka ühendab. Ja sedagi, et sellel skaalal kuulub kindlalt vabaduse poolele selle osa Eesti valijaskonna poolehoid, kes pidas vajalikuks võtta osa eurovalimistest. Ka minu oma.”

Ehkki Res Publica ja Keskerakond ei ole seni teineteise vastu erilist sümpaatiat demonstreerinud, on neil Raua arvates nii palju tüpoloogiliselt sarnaseid jooni, et on lausa imelik, kuidas need seni kellelegi silma ei ole jäänud. “Mõlemad kuulutavad väidet, et iga olukorda on võimalik parandada, kui suhteliselt kitsa grupi ekspertide poolt välja töötatud nägemus ühiskonnast ellu viia.”

“Nii Keskerakond kui ka Res Publica kasutavad ulatuslikult sektantlik-militaarset retoorikat. “Meie” valduses on püha tõde, ilmneb sellest, ja me peame selle teostama, sest ehkki inimesed meid ei mõista, on neil tegelikult endil pärast palju parem. Sest “meie” teame ju paremini, mis neile parem on. Aga vaenlane ei maga. Sellepärast “me” peame võitlema. Ära keelama. Piirama. Kinni panema. Keskerakonna mütoloogiast pärit “kolmkümmend perekonda” on nulltolerantide versioonis asendatud palju hägusama grupiga alates grafiti-kirjutajatest ja lõpetades korrumpeerunud ametnikega, ning kõigi nendega võideldakse kampaania korras,” märgib Raud.

Raua usk sellesse, et Res Publica ausalt korruptsioonist lahti üritab saada, kadus hetkel, kui peaminister teatas, et tema partei vanne pidada kinni kõigist seadustest kehtib ainult töö ajal.

Professori hinnangul on kurb, et suur osa Eesti valijaist on nõus loobuma oma vabadusest läbipaistmatu ja meelevaldse otsustamismehhanismiga toodetud “korra” nimel, mis ei jäta teostudes arvatavasti enam kellelegi võimalust voolu suunda muuta. “Vaba maa asemel elame lähiajal üsna sumbunud õhuga tigedas kolkas, kus iga algatus alla surutakse ja kõik võimalused midagi teha on koondatud kitsa, piiratud ja mitte eriti avara silmaringiga küünikute ringi kätte, kellest keegi ei ole suutnud elus millegi muuga hakkama saada kui truualamlik parteitöö.”

“Ja ei ole mõtet süüdistada patriotismi puudumises neid, kes nende reeglite järgi elada ei taha. Suur osa mu tutvusringkonnast koosneb üliõpilastest, ja üha tihemini kuulen neilt murettekitavat lauset: keegi meist ei tahaks lahkuda Eestist, kuid kõik me soovime tihti ära Eesti Vabariigist. Tagasi vabale maale,” lisab Raud lõpetuseks.