Rein Lang ründas tagasiastumiskõnes ajakirjandust, suhtekorraldajaid ja sotsiaaldemokraate

 (421)
Loe Langi avalduse täisteksti!

Rein Lang astub tagasi
Rein Lang astub tagasiFoto: Andres Putting

Ametist lahkuva kultuuriministri Rein Langi arusaama kohaselt on probleem täna klassikalise ajakirjanduse nõrgenemises ja suhtekorralduse kui uue majandusharu kiires tugevnemises.

Lang rääkis oma riigikogus peetud kõnes, et klassikaline trükiajakirjandus ja ringhääling on täna majanduslikult keerulises olukorras.

„Tehnoloogia areng ja ebaõnnestunud ärimudelid on Eestis ajalehtede ja ringhäälingujaamade majanduslikku olukorda nõrgestanud,“ kõneles Lang. „Meedias, erinevalt eelmise sajandi 90-ndatest aastatest, ei liigu enam piisavalt raha tipptasemel tegijate palkamiseks. Küll aga liigub raha suhtekorraldajate ringis.“

Langi sõnul kehtestavad täna reegleid suhtekorraldajad, kuigi veel kümme aastat tagasi pidid suhtekorraldajad mängima ajakirjanduse ja tema aastakümnetega omaks võetud eetikareeglite järgi.

„Naiivne oleks arvata, et poliitilised erakonnad ja rühmitused, aga ka mitmed valitusasutused ei kasutaks täna suhtekorraldajate teenuseid,“ tõdes Lang. „Siinjuures tuleb meeles pidada, et teenete eest ei pea alati tasuma rahas, tasuda võib ka mõjuvõimuga.“

Ainsa ajakirjanikuna, kes eetikareeglite vastu on eksinud, nimetas Lang Kaarel Kressat. Anvar Samostit nimetas ta „ennast ajakirjanikuks pidavaks isikuks“.

Seotud lood:

Loe Langi avalduse täisteksti:

Kasutan minule Riigikogu kodukorra seadusega antud õigust esineda Teie ees poliitilise avaldusega.

Täna, kell 14.20 andsin ma peaminister Andrus Ansipile üle kirjaliku avalduse, millega astun tagasi kultuuriministri ametist.

Ma astun tagasi mitte sellepärast, et leiaksin, et oleksin oma ametis eksinud põhimõttelistes küsimustes. Vigu on ikka ette tulnud. Tegijatel juhtub. Olen veendunud, et enam kui kahe aasta jooksul kultuuriministeeriumis ette võetud sammud nii ministeeriumi enda reorganiseerimisel kui minu initsieeritud muudatused kultuuriministeeriumi haldusalas on olnud õiged, tehtud heas usus ja kantuna Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas toodud kohustusest tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Aeg annab arutust.

Ka pole minul põhjust astuda tagasi kultuurilehes „Sirp“ toimunu pärast. Pean aga kohaseks veel kord vabandada nende ees, keda see saaga isiklikult puudutas.

Üle-eelmisel nädalal käivitas valitsusega opositsioonis olev Sotsiaaldemokraatlik Erakond poliitilise surve valitsuse ministri vastu. Opositsioonierakond tegi oma tööd ja selles pole midagi taunitavat ega imelikku. Eesti Põhiseadus kehtestab vabadel valimistel põhineva esindusdemokraatia. Meie põhiseaduslik süsteem näeb ette, et tsükliliselt on teatud vaateid ja suundumusi esindavad inimesed võimul ja nendega vastandlikke vaateid ja suundumusi esindavad inimesed opositsioonis. Parlamentaarse riigikorra suur eelis on just see, et opositsioon saab vabalt ja ilma kellegi sekkumiseta võimu kritiseerida ja heas mõttes teda õõnestada maksumaksja arvel, soojas toas Riigikogus kõigi silme all. Eestis ei ole mingit sisulist vajadust ühiskonna paremaks muutmise nimel asutada põrandaaluseid poliitilisi rühmitusi ega trükkida välismaal suitsupaberile ajalehti ja levitada neid kahepõhjalises kohvris.

Midagi imelikku ega taunitavat pole ka selles, et ühiskonnas on inimesed koondunud oma huvide ja õiguste kaitsmiseks organisatsioonidesse ja et need organisatsioonid toetavad ja aitavad ajada kas siis võimul olejate poliitikat või opositsiooni kriitikat. Ajalooliselt on ametiühingud olnud ja ilmselt veel mõneks ajaks ka jäävad sotsialistlikke vaateid esindavate erakondade ja poliitikute toetajaks. Meenutagem, et alles hiljuti nimetati neid kommunismi kooliks. Eesti tänased loomeliidud on olemuslikult muutunud ametiühinguteks ja kuna nende tahtmised, mis on luuleridu parafraseerides olnud Taevariik ja saamine Eesti majanduslike võimaluste ja terve mõistuse juures riigipiir, on nende frustratsioon ja soov võimu vahetamise nimel kokku mängida opositsiooniparteiga arusaadav ja mõistetav. Nagu ka Arstide Liidu „kõigi maade proletaarlased, ühinege“ stiilis toetusavaldus oma ametiühinguvendadele. Kõike seda pole mõtet üle tähtsustada ja mitte selles ei peitu probleem, miks ma otsustasin tagasi astuda.

Minu jaoks on täna ületamatu probleem minu võimalus, õigemini võimatus osaleda ministrina meie ühiskonna kommunikatsiooniväljas. Ma olen sattunud situatsiooni, mida Ukraina huumoriajakiri kirjeldab läbi müütilise lingvist Koškini, kes mängleva kergusega leiab igast teie öeldud lausest üles tähed, millest moodustab kolmetähelise ropu sõna. Ükskõik, mida ma ei ütle või jätan ütlemata, leiab koheselt koškinliku analüüsi. Käib omamoodi mäng, võidujooks selle nimel, kes jõuab kiiremini ja halvemini öelda. Millegipärast meenuvad mulle Nõukogude Liidu päevilt töökollektiivides toimunud koosolekud, kus resoluutselt mõisteti hukka akadeemik Sahharov ja mida toonane meedia lõpmatuseni kajastas. Ka selle olukorra kohta oli tol samal Ukraina huumoriajakirjal oma nali - tsiteerin: „Mõistes otsustavalt hukka tagurliku riigipöörde Tšiilis, ütles kolmanda järgu treial Ivanov miitingul resoluutselt: „Ma küll ei tea, mis on Pinotchet ja kes on Tšiili, kuid kuni neid ei vabastata, mina tööle ei tule!““

Valitsuse liikmena ei ole võimalik elu edasi viia, kui iga Sinu tegu stigmatiseeritakse või idee pannakse häbiposti. Ma pole selles olukorras sugugi üksi. Sajad Eesti inimesed, kellel oleks ühiskonnale midagi öelda, keelduvad täna avalikkuse ees sõna võtmast, kuna ei soovi olla olukorras, kus anonüümsete netikommentaatorite laiad hulgad koos treial Ivanoviga mõistavad otsustavalt hukka kellegi, keda nad ei tunne või millegi, millest nad pole midagi kuulnudki. Mitte "Sirbis" toimunu ei tekita meile vaikivat ajastut, vaid viis, kuidas seda avalikkuses kajastati.

Ma ei süüdista ajakirjandust. Nii nagu loomeliidud, kaotavad ka klassikalised ajakirjandusväljaanded täna oma sisulist positsiooni. Arutelu, mõttevahetus ja uudiste vahendamine kandub järjest enam veebiportaalidesse, blogidesse ja listidesse. Selle tingib tehnoloogia areng. See kõik loob uusi võimalusi. Nii headele kui pahadele poistele. Mulle tundub, et tänases Eestis on aga turunduslik võidumees see, kes suudab välja mõelda sellise vale, mis oleks sedavõrd suur, et see muutuks hetkeks usutavaks ja mida levitataks enne ümberlükkamist vähemalt ööpäeva jooksul. Selle 24 tunni jooksul hakkab vale elama oma teisi elusid ka siis, kui tema algallikas on maha löödud. Seepärast on ratsionaalne sünnitada vale nädalavahetuse alguses. Välisministrina oli mul võimalus korduvalt kogeda, et mingi valel põhinev avaldus tekkis Venemaa välisministeeriumis tavaliselt reedel vahetult enne tööpäeva lõppu. See tagas Eestis terve nädalavahetuse kestva mõttevahetuse nii vale enda kui sellele vastamise üle.

Soovin siinjuures tuua veel ühe enda jaoks olulise näite. Kui kevadel külastas Eestit maailmakuulus näitekirjanik Tom Stoppard, suutis ajakirjanik Kaarel Kressa 31. mai „Eesti Päevalehes“ talle suhu panna sõnad, nagu oleksin mina, Rein Lang, Tom Stoppardile väitnud, et kultuur peab ise ennast ära tasuma. Ma ei ole midagi sellist iialgi ega kellelegi väitnud. Seda ei öelnud ka Tom Stoppard. Ajakirjanik seletas hiljem, et oli Stoppardist valesti aru saanud, sest too rääkis inglise keeles. Ja 7. juunil ilmuski „Eesti Päevalehe“ trükivariandis toimetuse vabandus ja õiendus, et Stoppard sellist mõtet ei väljendanud ja Lang sellise seisukohaga nõus ei ole. Ent tänaseni on see artikkel, mis omistab minule kultuurivaenuliku seisukoha, parandamata ja vigasel kujul üleval „Eesti Päevalehe“ veebiarhiivis. Ilma mingisuguse õienduse ja vabanduseta. See artikkel on kättesaadav tänaseni paranduseta Tallinna Linnateatri ja Vabariigi Presidendi Kantselei kodulehekülgedel. Ja lingituna veel kümnetel veebilehtedel. Piisab vaid natuke guugeldada, kui kümnetest kirjetest selgub, et Rein Lang, Eesti Vabariigi kultuuriminister on seisukohal, et kultuur peab ennast ise ära tasuma.

Rahvusringhäälingu raadioeetris räägib ennast ajakirjanikuks pidav isik kindlas kõneviisis, kuidas Kristen Michal ja Rain Rosimannus panevad putinliku Venemaa kombel ajalehe peatoimetajat paika. Kõik osapooled lükkavad selle ümber, aga nädalavahetuse täies jõus elada saanud müüt õitseb jätkuvalt suureliselt.

Kumba usutakse? Kas Kaarel Tarandit, kes kinnitab, et „Sirp“ pole minu ministriks oleku ajal mingit raha saanud ja selle vastu pole ministeeriumis mingit huvi tuntud, või mind, kes konkreetsete faktidega tõestab, et huvi on tuntud, seesama Tarand on ministrile lausa kirjalikult esitanud oma arusaama, milleks ja palju oleks vaja lisaressurssi ja „Sirp“ on seda ka saanud. Seda, kelle poolt on faktid, umbusaldatakse ja valetaja saab auhinnaks ilma konkursita kõrge palgaga töökoha Eesti Rahva Muuseumis. Eesti poliitiline loogika?

Winston Churchill on öelnud, et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Digiajastul on vale jõudnud maakerale kaks tiiru peale teha enne kui tõde üldse püksid varnast suudab haarata.

Sellega seoses tekib aga palju laiem küsimus. Täna ei piisa enam sellest, et väljaanne, kes eksib faktide vastu, oma vead aumehe kombel omaenda väljaandes ära õiendab. Valed paljunevad täna momentaalselt ja jõuavad ka nendeni, kes konkreetset vale allikat ennast üldsegi ei loe, vaata ega kuula.

Vale allikaks võib olla kes või mis tahes. Ajakirjanduslikku allikat kaitseb seadus. Aga eksisteerivad reeglid, mis ei ole seadusesse raiutud, mille kohaselt peab allikate suhtes olema kriitiline. Nii avalike allikate osas, mida tsiteeritakse kui vilepuhujate suhtes. Muide, minu teada istub üks tubli ajakirjanduslik allikas, keda mitte vähe ei ole kasutatud, praegu süüdimõistetuna riigi reetmises turvaliselt vangis.

Paljudes riikides käib täna arutelu selle üle, kuidas kaitsta isikute õigust aule ja väärikusele valgusekiirusel kihutavas digiühiskonnas. Arvan, et ka meil on ülim aeg neid arutelusid alustada. Sotsiaaldemokraatidele soovitan aga soojalt mõelda, kas ikka infooperatsioonide korraldamine ei või ühel päeval pöörduda ka Teie enda vastu. Keskerakond teab seda niigi.

Enamus teist kindlasti mäletab ühe kunagise vene aferisti suurejoonelist kava, mille kohaselt peaks ajakirjandusest kujunema uue ühiskonna kollektiivne organisaator. Mulle isiklikult tundub, et see õpetus võeti meil okupatsiooni ajal nii tugevalt omaks, et tänaseni pole selle rakendamisega õieti pidama saadud. Õpetus ise elab meil nii mõneski sotsiaalteaduskonnas edasi.

Miks siis nii on läinud? Minu parima arusaama kohaselt on probleem klassikalise ajakirjanduse nõrgenemises ja suhtekorralduse kui uue majandusharu kiires tugevnemises. Asjaolu, et Tartu Ülikoolis õpetatakse ajakirjandust ja suhtekorraldust samas instituudis, kõneleb juba iseenda eest. Klassikaline trükiajakirjandus ja ringhääling on täna majanduslikult keerulises olukorras. Seda mitte üksnes Eestis. Tehnoloogia areng ja ebaõnnestunud ärimudelid on Eestis ajalehtede ja ringhäälingujaamade majanduslikku olukorda nõrgestanud. Meedias, erinevalt eelmise sajandi 90-ndatest aastatest, ei liigu enam piisavalt raha tipptasemel tegijate palkamiseks. Küll aga liigub raha suhtekorraldajate ringis. Kui veel kümme aastat tagasi pidid suhtekorraldajad mängima ajakirjanduse ja tema aastakümnetega omaks võetud eetikareeglite järgi, siis täna kehtestavad reegleid suhtekorraldajad. Naiivne oleks arvata, et poliitilised erakonnad ja rühmitused, aga ka mitmed valitusasutused ei kasutaks täna suhtekorraldajate teenuseid. Siinjuures tuleb meeles pidada, et teenete eest ei pea alati tasuma rahas, tasuda võib ka mõjuvõimuga.

Suhtekorraldusfirmad ise ei varjagi oma jõudu. Kõigi viimaste avalikku võimu raputanud kriiside puhul on nad häälekalt ajakirjanduse vahendusel andnud teada, et just nende palkamata jätmine oligi kui mitte kriisi enda, siis vähemalt selle eskaleerumise peamine põhjus. Ja neil ongi õigus – avaliku arvamuse kujundamisel on neil täna Eestis märkimisväärne roll. Ka minule on korduvalt tehtud ettepanekuid sõlmida mõne suhtekorraldusfirmaga leping kultuuriministeeriumile n.ö. ajakirjandusliku katuse pakkumiseks. Ma ei pidanud seda õigeks.

Ajakirjanduse nõrkus pole kindlasti ühiskonna huvides. Ühiskonna huvides oleks aastasadade jooksul kinnistunud läänekristliku väärtussüsteemi ülekandumine uutel tehnoloogilistel platvormidel toimivasse kommunikatsiooni, mitte selle väärtussüsteemi lammutamine selle vastaste argumentidega, nagu looks tehnoloogia iseenesest uut, neile sobivat väärtussüsteemi.

Naiivne oleks arvata, et ühiskondlik kommunikatsioon meedia vahendusel ei ole kellegi võõra silma vaateväljas. Peale Teist Maailmasõda toimis Soomes kirjastus, mis andis välja vasakpoolse sotsiaaldemokraatliku partei häälekandjat „Kansan Uutiset“. Majanduslikult oli selle väljaandmine kahjumlik, kuid ots-otsaga tuldi kokku, kuna kirjastuse trükikoda sai lehele vajaliku paberi Nõukogude Karjala paberitehasest poolmuidu. Loomulikult pole sellel midagi ühist tänase olukorraga, kus rängas majanduslikus kahjumis päevalehe väljaandmine sõltub eelkõige tema omanikule kuuluva trükikoja Venemaalt laekuvatest trükitellimustest, kuid mõtlemisainet annab siiski.

Meil seadusandjatel ja valitsusel tuleb vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas me ikka oleme teinud kõik, et Eestis saaks areneda eetikal ja moraalil põhinev ühiskondlik kommunikatsioon ja vaba ajakirjandus või oleme ise langenud turunduslõksu, kus ideede puudumist püütakse kompenseerida suhtekorralduslikke trikkidega, kuni manipulatsioonini välja.

Sotsiaaldemokraatide üks mantratest, mida on ikka ja jälle kuulutatud, on see, et ühiskonnaasju peavad saama otsustada eksperdid, mitte poliitikud. Loomulikult on nende arvates eksperdid eelkõige need, kes jagavad nende maailmavaadet. Eriti reljeefselt joonistub see välja kultuuripoliitikas. Tsiteerin järgnevalt Rein Rauda, kes ajalehes „Müürileht“ kirjutab nii: „Teisisõnu on kultuurinähtuste hindamises olemas valdkonda lähemalt tundjate sisering, mis suudab eristada kõiges pealekasvavas uut ja huvitavat, ja kultuurihuviline teine ring, mis ei koosne üldsegi mitte ainult teiste loomevaldkondade esindajatest, vaid on tegelikult palju laiem ja elualast sõltumatu. See on aga grupp, mis sõltub rohkem harjumusest ja peab oluliseks juba settinud ja seega turvalisemat kõrgtaset. Ning tema taga leiduvad siis veel kolmandad ja neljandad ringid, näiteks need, kelle kultuurivajadused sisaldavad head komöödiat, sisekujundusega sobivat maali ja midagi loetavat suvisele plaažile. Ning pole mingit kahtlust, et nii võib oma elu väärikalt ära elada. Ainult neil inimestel poleks tingimata vaja kaasa rääkida kultuurikeskkonna kujundamisel.“

Lubatagu lahkesti siit parlamendi kõnetoolist pärida - kes kuuluvad sellesse olulisi kultuuriasju otsustavasse esimesse ringi ja kuidas sellesse ringi pääsetakse? Kas kusagil on olemas ka mingi ajatolla, kellel on alati õigus ja kelle näpunäidete järgi asju aetakse? Kes see ajatolla on?

Hando Runnel on hiljuti öelnud, et me oleme täna sama kaitsetud kui 1939. aastal. Karm ütlemine.

Mina ei ole pessimist. Ma tean, kui palju on tänases Eestis noori inimesi, kes loovad uut Eesti kultuuri. Sealhulgas ka uut vasakpoolset poliitilist kultuuri. Neid on kordades rohkem kui loomeliitudel liikmeid. Need on vabad inimesed, kes ei pea enda õigustamiseks kellelegi meeldima ega kellegi ees pugema. Nad on maailmakodanikud, kes arutlevad asjade üle uut moodi, olles samas Eesti patrioodid. Tekkinud on uued kultuurirühmitused. Ja seda ei tule võtta põlvkondade vastuoluna, sest noortega mässavad ka paljud ätid ja eided, kelle arusaam vabadusest ei põhine mitte Karl Marxi vaid Slavoj Zizeki mõtetel. Ja neil on tänases Eestis ka kasvav poliitiline toetus, kirjutagu Jaak Allik täis kasvõi kõik järgmised "Sirbi" numbrid. Selles peitubki meie ajaloo ilu ja valu.

Need on need motiivid, mis sundisid mind täna esitama peaministrile avaldust tagasiastumiseks. Vaba parlamendisaadikuna, keda Eesti Põhiseadus kaitseb rohkem kui valitsuse liiget, on mul ilmselt täna rohkem võimalusi oma häält kuuldavaks teha.

112 800€
Jõelähtme vald, Korter
56 000€
Viimsi vald, Korter
90 000€
Tallinn, Korter
65 000€
Tallinn, Korter
134 900€
Tallinn, Korter
325 000€
Tallinn, Korter
121 990€
Tallinn, Korter
168 000€
Tallinn, Korter
93 900€
Tallinn, Korter
275 000€
Tallinn, Korter

190 000€
Harku vald, Maja
427 700€
Tallinn, Korter
220€
Keila, Äripind
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare