Reiljani õlifond ärritab naftakäitleijaid

Õlifondi tulevik on tume, sest keskkonnaministeeriumi kava ei järgi tegelikult looduskaitses tavaks olevat põhimõtet “saastaja maksab”. Soome eeskujul tehtud plaan pole vastuvõetav naftakäitlejatele.

“Omalt poolt oleme igati valmis igasugustes konstruktiivsetes aruteludes kaasa lööma. Reostustõrje võimsuste loomisel peavad osalema potentsiaalsed reostajad, mitte keegi, kellelt raha kogumine tundub ametnikule lihtsalt kõige lihtsam,” lausus Eesti päevalehele transiidiettevõtete assotsiatsiooni esindaja Andrus Kuusmann.

Terminal ei juhi laeva. “Eestis tegutsev terminal (või ekspediitor) ei kontrolli kuidagi laevafirmat ega juhi laeva, millest potentsiaalne reostusoht lähtub,” lisas Kuusmann.

Neljapäeval arutas valitsuskabinet õlifondi loomist, kuid midagi konkreetset veel kokku ei lepitud. Peaminister Andrus Ansip tunnistas siis: “Kui me küsime 10 krooni tonnilt või mõne muu kroonide hulga tonnilt, mis meie sadamatest tankeritele laaditakse, siis me päris kindlasti seda printsiipi — saastaja maksab — ei järgi.”

“Me küsime raha sealt, kust seda on kerge kätte saada. Ja alati ei pruugi nii olla, et meie vetesse satub õli neist laevadest, mis on laaditud siin meie sadamates,” ütles Ansip.

Soomes toimiv naftareostuse fond on oma olemuselt Euroopa riikides ainulaadne, sõnas keskkonnaministeeriumi veeosakonna spetsialist Kristjan Endrikson. “Tasu võetakse Soomet läbivatelt naftasaadustelt sellel hetkel, mil nad riiki sisenevad. Sealjuures võetakse raha ka nendelt naftasaadustelt, mida kasutatakse riigi piires.”

Tasuks on 0,5 eurot iga täistonni naftasaaduste kohta, juhul kui naftasaadusi veetakse kahekerelise tankeriga, ning 1 euro, kui tanker on ühekordse kerega. Aastas koguneb fondi ligikaudu 7–8 miljonit eurot.

Eesti Päevalehe majandustoimetuse juhataja Vallo Toomet nimetab õlifondi keskkonnaminister Villu Reiljani päästeventiiliks teemal: näete, me ju tegeleme asjaga. “Tegelikkus on aga selline, et selle taha varjab minister oma tegematajätmised,” nendib Toomet. “Säärase fondi loomine on ühe osa transiidi täiendav maksustamine. Raha, mis idee järgi koondataks keskkonnainvesteeringute keskuse juurde, läheks minister Reiljani voli alla. Raha puudumisega vabandamine on maksumaksja mõnitamine: vaadeldes näiteks kas või jahimajakeste arendamisele tehtud keskkonnakulutuste mahtu, on selge, et tegemist on ministri valikutega.”

Ettevõtjad hoolivad keskkonnast juba sel lihtsal põhjusel, et iga reostus riivab väga tugevalt nende autoriteeti ja äri puhtust, nendib Toomet. “Aga kui tegelik reostaja ei maksa, sest teda lihtsalt ei viitsita üles otsida, ja maksu kogutakse neilt, kes sellega üldse otseselt seotud ei ole, siis on solvumine suur. Põhjendatult.”.