Reiljan ja Allik — Gaas ja Pidur
Villu Reiljani tähelend tuli Kenderi arvates seoses tema esimese suure ja kandva rolliga õudusfilmis “Presidendi tagasitulek”. “See oli tükk, mille läbikukkumist ennustasid pea kõik kriitikud. Kuid Villu uskus. Ja publik armastab teda selle eest,” lisab ta.
“Villu Reiljani kehastatud kangelane, kes nii usutavalt kiirgas hillitsetud enesekindlust, usku õiglusesse ja võitja vaoshoitust, tuletas eriti vanematele vaatajatele meelde eesti kino grand old man’i Vaino Väljast. Eriti tema parimat filmi, messiaanliku alatooniga kostüümidraamat “Päästja Nikaraaguast”,” mõtiskleb Kender.
Eriti riskantne oli kirjaniku arvates “Presidendi tagasitulek”, kuna põhilist kõrvaltegelast, presidenti, mängis siiani peamiselt kommunistlikes propagandafilmides esinenud Arnold Rüütel, kelle võimetusest repliike pähe jätta räägiti lausa anekdoote.
“Kriitikud pidid taltuma, sest vaatajad lahistasid vaatamata õudsale loole filmi õnnelikult lõppedes rõõmupisaraid. Andekas karakternäitleja Arnold Rüütel, nii tuttav lapsepõlvest ja noorusest (ja kelle miimika koosneb kahest ilmest: heatahtlik ja väga heatahtlik), oli tagasi. Naeratavamana kui kunagi varem,” kirjutab Kender.
Kender soovitab seda tükki veel kord vaadata ning lisab, et vaatamata video ebaühtlasele kvaliteedile on see siiani värske. “Insaiderid sosistavad muuseas, et sellele loole on oodata järge (tööpealkiri “Tagasi armastuse pärast”), kõik sõltuvat vananeva näitleja Arnold Rüütli agendist Ingrid Rüütlist. Kinosõbrad hoiavad pöialt!”
“Jaak Allik (Pidur) on muidugi teinud mitmeid tugevaid rolle, kuid tuleb tunnistada, et ükski neist pole jäänud meie vaataja südamesse. Lisaks on teda pidevalt varjutanud vanast näitlejadünastiast pärinev superstaarist poolõde Marju Lauristin (Demolition Woman, Edgar Must Die, Beautiful Mind). Kõike, mida Allik on teinud, on saatnud vaatajate ja kriitikute sosin: tugev, kuid Marju on tugevam. Allik on teinud ka mitmeid väga küsitavaid rollivalikuid,” arutleb Kender.
“Jaak Allik ja Villu Reiljan toovad oma uues kassafilmis “Gaas ja Pidur” esmakordset Eesti vaatajani kodumaise, action’ist pakatava loo heast ja halvast politseinikust. /…/ Selleks, et seda filmi nautida, peab tegelikult unustama, et oleme seda primitiivpsühholoogilist skeemi juba sadu kordi näinud. Me peame olema nagu esmakordselt vahistatud poisinolk, kes tegelikult usubki, et politseinik, kes teda ähvardab, on tegelikult ka “paha”, ja see, kes kohvi ja suitsu pakub, jällegi “hea”,” lisab kirjanik.
Kenderi hinnangul on näitlejatööd väärt Oscarit. Ainus, mis vaataja intelligentsust solvab, on stsenaarium. “Lame lugu kahest omavahel kõik kokku leppinud mehest, kes üritavad vaatajat veenda, et nad on oponendid, sest nad ju räägivad nii erinevat juttu.”
“Kinotegijad sosistavad, et teine seeria “Gaas ja Pidur: Lõplik lahutus” on juba montaažis ja jõuab Eesti publiku ette hiljemalt kevadel. Kuna stsenarist ei ole muutunud, on ilmselt mõttetu loota, et meid üllatatakse millegi sisuliselt uuega.
Sellele vaatamata on mul popkornitops valmis — ma tahan veel kord näha, kuidas “halb politseinik” röögatab: “Ma tapan su ära!”, ja kuidas hea politseinik vabandades käsi laiutab: “Ta on segi. Ja väga ohtlik. Aga ma võin proovida teda peatada, kui sa vastutasuks kõik üles tunnistad,” arvab Kender lõpetuseks.
