Reformierakonna seadusemuudatus koorib soojatarbijatelt 150 miljonit krooni
Riigikogu Reformierakonna fraktsioon esitas sel nädalal monopolide ohjeldamise seaduse eelnõule parandusettepaneku, mis lubab hakkpuidust sooja tootjal sõlmida kuni 12-aastase eksklusiivlepingu. Kas see on meie oludes põhjendatud?
Soojuse ostuks sellise lepingu sõlmimine kindlasti põhjendatud ei ole. Teistes riikides ja ka meil võib sõlmida investeeringukulude tagamiseks võimsuse ostu lepingu, millega tasutaks teatud perioodi jooksul soojatootjale tema investeeringukulud. Soojusenergia ost võrguettevõtja poolt toimuks aga konkurentsi tingimustes - kes antud hetkel paremat hinda pakub, see ka soojust toodab.
Retoorikas on kasutatud väidet, et selle sättega eelistatakse kodumaiseid kütuseid imporditavale maagaasile. Tegelikult on millegipärast sättega eelistatud ainult puidu kasutust, teised kodumaised kütused (näiteks jäätmed ja turvas) on sellest eelistusest välja jäänud.
Maagaasi kasutuse piiramiseks on järjest enam rakendatud maagaasi aktsiisi tõstmist. Selle tulemusena on maagaasi osakaal soojuse tootmisel juba langenud 48 protsendilt 2008. aastal umbes 35 protsendile 2009. aastal ning trend on jätkuv.
Selle muudatusettepaneku oluline mõju on ka see, et nii seadustataks AS-i Tallinna Küte võimalik turupositsiooni kuritarvitamine, mida konkurentsiamet hetkel menetleb. Konkurentsiametil on käsil järelevalvemenetlus, milles konkurentsiamet on asunud esialgsele seisukohale, et AS Tallinna Küte on kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit, jättes ostmata soodsamatel tingimustel pakutava soojuse.
Kõnealuste ettepanekutega muudetaks konkurentsiseaduse rikkumine tagantjärgi seaduslikuks ja sunnitakse tarbijaid edaspidi maksma monopoolses seisundis olevale ettevõttele soojuse eest alusetult kõrget hinda. Selline lähenemine on vastuolus nii konkurentsiseaduse, põhiseaduse kui ka Euroopa Liidu konkurentsiõigusega.
Kas taoline leping soosib vaba konkurentsi ja tarbijatele soodsamat hinda?
Vabast konkurentsist soojuse turul saab rääkida vaid suuremates kaugküttevõrkudes. Mida rohkem on erinevatest energiaallikatest soojatootjaid võrgus, seda parem on ka hind tarbijate jaoks. Tallinna soojusetarbijate jaoks tähendaks sellise sätte rakendamine kindlasti vähemalt 5 protsenti kõrgemat hinda, sest sisuliselt on hinna tõstmise põhjendus eelnõusse sisse kirjutatud.
Huvitav on ka see, et kui Lasnamäel ja Kesklinnas soojavarustuseks kasutab Dalkia soojuse tootmiseks puitu, siis Mustamäe ja Õismäe piirkonnas (mis samuti Dalkia võimuses) toodetakse siiani soojust vaid maagaasist Dalkia oma katlamajades. Seal kasutataksegi tegelikult lõviosa Eestis soojuse tootmiseks tarbitavast maagaasist. Võiks ju küsida, miks selles piirkonnas keegi odavamalt soojust ei paku? Juba kümneid aastaid on räägitud Tallinna soojusevõrkude ühendamise vajadusest, et odavamat soojust oleks võimalik müüa ka Mustamäe ja Õismäe elanikele, kuid sõnadest kaugemale ei ole Tallinna Küte jõudnud.
Millised on Reformi esitatud seadusemuudatuse võimalikud mõjud Tallinna ja Eesti soojaturule pikemas perspektiivis?
Tulenevalt puidu kasutuse populariseerimisest taolise meetmega võib selline muudatus endaga kaasa tuua olulise küttepuidu hinna tõusu ja sellest tulenevalt ka täiendava soojuse hinna tõusu. Teine mõju on see, et blokeeritakse alternatiivsete kodumaiste kütuste kasutus ning selle kaudu ka soojuse hinna alanemise võimalused. Samuti tähendab see ka kõrgemat prügi hinda tarbijatele. Maagaasi osakaal väheneb soojuse tootmises niigi tulenevalt maagaasi aktsiisi tõusust.
Kas on võimalik prognoosida, et kui Reformi seadusemuudatus läheb läbi, siis kui palju võivad tarbijad aastas kokku rohkem maksma hakata?
Kohene soojuse hinnatõus Lasnamäel ja Kesklinnas saab olema 5 protsenti. Kuna Väo elektrijaam toodab umbes 50 protsenti selle piirkonna soojusest, siis võimaldab see muudatus suurendada selle elektrijaama soojuse müügi tulusid umbes 10 protsendi võrra, mis tähendab neile umbes 150 miljonit krooni.
Teine probleem selles, et taolise eksklusiivleppega blokeeritakse ka võimalus ehitada Tallinnasse uus prügi põletav koostootmisjaam, mis võiks soojuse hinda Tallinnas alandada kuni 5 protsenti. Arvestades Dalkia omanikeringi, kuhu kuulub ka prügikontsern Veolia, siis tundub, et see ongi selle sätte tegelik eesmärk.
