Raporti autorid seostavad seda enamikus arenenud riikides viimastel aastakümnetel toimunud turumehhanismide levikuga hariduses, millega koolid ja pered on saanud suuremad õigused ja vastutuse. Samas on sellise lähenemisega kaasnenud ka mitmed ohud, nagu näiteks kihistumise suurenemine, hariduse kitsenemine mõõdetavate ja testitavate õpitulemuste suunas ning õpilaste emotsionaalne kaugenemine koolist.

„Eestis tekivad erinevused juba 5–7 aasta vanustele lastele alushariduse andmisel, mis ei ole paljudele (eriti maalastele) kättesaadav. Tulenevalt kooliealiste laste arvu vähenemisest lähikümnendil umbes 40 protsendi võrra ja viimaste aastakümnete linnastumisest, muutuvad paljud, eriti maakoolid jätkusuutmatuks, lisandub hariduse keskmise taseme languse ja ebaühtluse edasise kasvu oht,“ nenditakse Eesti koostöö kogu ja säästva arengu komisjoni raportis.

„Eesti hariduse olukord rahvusvahelises võrdluses on vastuoluline. Ühelt poolt oleme hulga haridusnäitajatega maailma riikide esirinnas. PISA uuringu järgi olid Eesti õpilased loodusteadustes maailmas 5. kohal. Kõrgema hariduse omandanud noorte osakaalu poolest elanikkonnas ületab Eesti EL-i keskmist. Erinevalt paljudest Euroopa maadest on Eesti elanike haridustase seni ühtlane ja erinevused põlvkonniti väikesed,“ tuuakse raportis välja positiivsed näitajad.

Õpilased on väsinud ja igavlevad

Teiselt poolt kannatab raporti andmeil suur osa Eesti õpilasi kroonilise väsimuse all, peab õppetunde igavaks, oma suhteid õpetajatega mitteusalduslikeks ja on kogenud koolikiusamist. Ohutunnet tekitab ka tagasiminek kooli demokraatias ja õpilaste suurem ükskõiksus poliitiliste küsimuste vastu võrreldes teiste Euroopa riikidega.

"Suur on koolist väljalangus, murekoht on põhihariduse või sellest madalama haridustasemega mitteõppivate 18–24-aastaste noorte osakaal – 14 protsenti, millega oleme ligikaudu EL-i keskmisel tasemel, ent „Euroopa 2020” strateegia järgi ei tohiks see näitaja ületada 2020. aastal kümme protsenti," lisavad autorid.

2006. aastal olid Eesti hariduskulutused ligi viis protsenti SKT-st, OECD keskmine oli samal aastal 6,1 protsenti. Selle näitajaga olime 34 riigi seas 27. kohal. Eriti halb oli olukord kõrghariduses, kus kulutused üliõpilase kohta olid 2006. aastal ühed väiksemad maailmas. „Nende andmete valguses väärib tunnustust valitsuse pingutus suurendada hoolimata oluliselt kahanenud eelarvest hariduskulutuste osakaalu, mis esialgsete arvutuste kohaselt ulatusid 2009. aastal 6,25 protsendini SKT-st, ja hariduskulutusi on kavas suurendada ka 2010. aastal,“ märgiti raportis.