Sündmuskohal tegutsesid patrullpolitseinikud, kohtuarst, kriminalistid ja uurijad. Esialgse info kohaselt ei tuvastatud sündmuskohal asjaolusid, mis viitaksid vägivaldsele surmale. Tüdruku kadumise asjaolude selgitamiseks alustati kriminaalmenetlust, mis käsitleb vabaduse võtmist seadusliku aluseta.

14-aastase Darja surma põhjuste täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks käiva ekspertiisi detaile pole avalikkusega jagatud, kuna see võib mõjutada käimasoleva kriminaalmenetluse käiku.

Kriminaalmenetluste ja ekspertiiside tagamaadest annavad üldisema selgituse Põhja prefektuuri lastekaitseteenistuse vanem Reimo Raivet, Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude teenistuse vanem Rait Pikaro ja Põhja ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi, PPA Põhja prefektuuri pressiesindaja Helen Uldrich ja Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Kaarel Kallas.

Millest koosneb kriminaalmenetlus?

Raivet: Tervest hulgast menetlustoimingutest: näiteks sündmuskoha ja asitõendite vaatlused, erinevad ekspertiisid, tunnistajate ülekuulamised, kahtlustatavate kinnipidamised, ülekuulamised, läbiotsimised.

Pikaro: Sõltub konkreetsest kuriteost ja juhtumist, millised toimingud kohased on. Esmased reageerijad on need, kes otsustavad, mis see kohane toiming on. Ei ole nii, et võetakse kriminaalmenetluskoodeks ette ja hakatakse kõiki toiminguid läbi viima.

Millest koosneb ekspertiis ja kui kaua toimingud aega võtavad?

Pikaro: Oleneb, mis on surma põhjus. Kui me räägime, et kriminaalmenetlus on alustatud, siis ilmselgelt on seal mingi vägivallakahtlus ja see tähendab, et tuleb meie mõistes täisprogramm: kohtuarstide lahang, ekspertiis, ei ole välistatud DNA-ekspertiisid, sõrmejälgede võtmised jne. Me ei tohi lubada eksimusi tõendite kogumisel ja ei saa lubada seda, ei hiljem uisapäisa kedagi kahtlustame. Paratamatult võtab ekspertiis aega, seal on väga palju detaile ja metoodiline lähenemine on meie jaoks väga oluline, eriti laipade puhul. Avalikkusele võib tunduda, et midagi ei toimu, aga…

Uldrich: Esialgse hinnangu võime saada ka loetud tundidega, kuid peame ära ootama ametliku ekspertiisi tulemuse.

Kui kaua võtab alkoholi- või narkoekspertiisi tegemine? Kas teil on konkreetseid näited ootamatu surmajuhtumi puhul, kus pealtnäha lihtsa juhtumi puhul on menetlus oodatust pikemaks veninud?

Pikaro: Äkksurmad avalikus kohas, kus surmapõhjus ei ole selge, läbivad lahkamise, tehakse toksikoloogiauuring. Kui seal tuleb midagi kahtlast välja, siis jõuab see info koheselt politseisse.

Kuna kogemus on nii suur, siis tihtipeale on esmane hinnang pädev.

Pikaro: Meil on piisavalt kogenud patrullid ja uurijad, kes annavad oma hinnangu. Saame suhteliselt alguses aru, kas siin on midagi kahtlast või mitte. Tapmiste puhul sõidab välja prokurör ja meie uurimisgrupp. Kuna kogemus on nii suur, siis tihtipeale on esmane hinnang pädev. Võib juhtuda, et lahangu käigus leitakse uusi nüansse, mida peame kontrollima, aga üldiselt on uurijate esmane hinnang täiesti adekvaatne ja väga tihti ei üllata meid, halvas mõttes.

Kui esialgne hinnang väidetavalt tihtipeale paika peab, siis miks ollakse nii ebakindlad ja ei jagata menetluse detaile avalikkusega?

Pikaro: Seda on raske mõista ja seletada. Info muutub, iga menetlustoiming toob uut infot. Me saame teha taktikalisi otsuseid. Me tahame saada täielikku pilti, seepärast ei saa me avalikkusele öelda, mida me teha kavatseme, mis on meie plaanid. Kui ütleme ajakirjanduses välja, et tahame kahtlustatavat – keda pole ülegi kuulanud – kinni pidada, kuigi ta ei pruugi olla kuriteo toimepanija, anname välja juba sellise info, mis tegelikult ei ole lõplik tõde. Ja me rikume menetluse ära. Seepärast peame olema ülitäpsed ja heas mõttes kidakeelsed.

Darjaga juhtunu puhul käisid paljud ajakirjanikud Narvas kohapeal, kogusid materjale nii Darja sõpradelt kui ka koolikaaslastelt, kes rääkisid oma versioone juhtunust. Avalik huvi oli suur ning rohkem infot saadi mujalt kui politseist.

Tuleb vahet teha, mis on olulisem: kas avalik huvi või menetluse puutumatus, täielikkus. Liigne sekkumine tõe otsimisse võib menetlust kahjustada.

Pikaro: Darja juhtumit me täpsemalt kommenteerida ei saa. Mina ei tea neid asjaolusid. Üldiselt öeldes on see tasakaalukoht. Tuleb vahet teha, mis on olulisem: kas avalik huvi või menetluse puutumatus, täielikkus. Liigne sekkumine tõe otsimisse võib menetlust kahjustada. Seda peab silmas pidama. Mina eelistan lõplikku tõde kohtus kui seda, et rebime asja tükkideks täiesti algstaadiumis, kus tegelikult keegi ei tea kogu tõde. Võib-olla arvavad sõbrad üht, võib-olla mõni pealtnägija arvas, et nägi midagi. Kui see on kontrollimata info, on see vaid ühe inimese arvamus. Ma saan aru, et see levib kulutulena ja kõik usuvad. Mina pooldan, et tõde on olulisem kui kiire avalik huvi.

Kui palju mõjutab avalik huvi uurimise käiku?

Pikaro: Seda on võimatu ette ennustada. See võib olla täiesti katastroofiline mõju, teisalt võib politsei tõesti olla kohati liiga ettevaatlik. Aga ma arvan, et pigem ettevaatlik taktika on mõistlikum, kui pärast tegeleda tagajärgedega. Näiteks ilmub välja mõni tunnistaja, kes luges lehest, et selline juhtum oli ja seostab enda peas seda millegagi, mida ta nägi, osutab valele inimesele, kes sellel ajal oli vales kohas, oli kahtlase näoga. Kahju võib olla suur nii konkreetselt sellele inimesele kui ka menetlusele. Kui ajakirjanikul on info ja otsene tunnistaja, küsiksin ajakirjanikult, kas te politseiga olete seda jaganud. Kui ei ole, siis mis see põhjus on? Siis tuleks politsei ja tunnistajad kokku viia ja politsei kontrollib selle versiooni lõpuni.

Kruusimägi: Sageli võibki tõe väljaselgitamist hakata segama see, et meedia avaldab järjest artikleid, ja kui pärast seda hakkame tunnistajaid üle kuulama ja mingi aeg on juhtunust möödunud, siis inimese mälupildid kas hägustuvad, kustuvad või ta ei tea enam, mis on see, mida ta konkreetselt nägi, ja mis on kõik see, mida ta kusagilt lugenud on.

Darjaga juhtunut kajastades rääkisime sõprade ja mitteametlike andmeid teadvate inimestega, kes väga selgelt viitasid võimalikule narkootikumide üledoosile. Osa meediaväljaandeid esitasid selle info ka leheveergudel.

Ajakirjanduses saab veidi lihtsamalt faktidega ümber käia, meie seda endale lubada ei saa.

Pikaro: See on petlik mulje, eetikaküsimus on igas ametis: mille pinnalt sa midagi ütled. Aga siin on väga drastiline erinevus uurimise ja ajakirjanduse vahel. Kui prokuratuur või politsei midagi väidab, siis seal on ikkagi andmed enam kontrollitud, tõendid taga, mitte et keegi arvas või viitas millelegi. Toon näite politsei tööst: kui on surnukeha, mille kõrval on süstal, võib eeldada, et surma põhjus on narkootikumide tarvitamine. Aga enne, kui sa ei tea seda, ei saa sa seda välja öelda.

Raivet: Kui avalik huvi on olemas, eks me peame seda informatsiooni nii palju kui võimalik välja andma, kahjustamata menetluse huvi. Siin need kaks asja põrkuvad. Ajakirjandusel on omad reeglid, ajakirjanduses saab veidi lihtsamalt faktidega ümber käia, meie seda endale lubada ei saa. Osade asjade puhul, mis jõuavad ajakirjanduseni ja ka meieni, on näha mingeid infokette: tihtipeale ei jõua algallikani ajakirjanik ega ka politsei. Kui aga algallikani jõuda, kaob vahepealne kuulujutt ära.

Darja surnukeha leiti metsatukast ja alustati kriminaalmenetlust. Viimane informatsioon on see, et tema keha oli vägivallatunnusteta, kuid on alust arvata, et on sooritatud kuritegu. Mida see tähendab?

Pikaro: Võimatu kommenteerida…

Uldrich: See tähendab seda, et kui surnukehal ei ole otseselt vägivallale viitavaid tunnuseid, ei tähenda see automaatselt, et selle taga ei või midagi olla. Eksperdid käisid kohal ja seal oli midagi sellist, mis andis alust arvata, et see ei olnud loomulik surm. Kontrollimaks asjaolusid alustati kriminaalmenetlust.

Aga see eeldab seda, et keegi teine on sekkunud tema surma?

Kriminaalmenetluse mõte ei ole kedagi süüdi mõista, vaid tõe välja selgitamine.

Pikaro: Mitte alati. Kriminaalmenetluse tulemus võib olla ka see, et inimene võis ise põhjustada oma surma. Kui kriminaalmenetlus on alustatud, ei tähenda see ilmtingimata, et keegi on süüdi. See on asjaolude kontrollimiseks ja lõplik otsus tuleb siis, kui kõik tõendid on koos. Selle pinnalt saab prokurör öelda, mis on edasine tegevus: kas lõpetame menetluse ilma ühtegi inimest kahtlustatavaks tegemata või lähme sellega edasi prokuratuuri. Kriminaalmenetluse mõte ei ole kedagi süüdi mõista, vaid tõe välja selgitamine.

Kruusimägi: kõige lihtsam on ehk röövi näide. Kui politseisse tuleb inimene, ütleb, et tal on silm sinine, ta rahakott võeti ära, siis tõenäoliselt me alustame menetlusega, sest kõik viitab, et rööv on toime pandud. Aga meil võib menetluse käigus selguda, et inimene oli joobes, ta kukkus oma silma siniseks ja kaotas rahakoti ära.

Rääkides alaealiste vastu või poolt toime pandud kuritegudest, siis kui suur roll on lapsevanematel selles, mida avalikkusega jagada ja mida mitte?

Raivet: Tuginedes sellele, et lapsel on elu ees, olgu ta siis rumalusega hakkama saanud või on tema suhtes toime pandud kuritegu, siis pigem vaatame vahel meie murega pealt, kuidas lapsevanem ei mõtle selle peale, et lapsel on elu ees ja minnakse ajakirjandusse juhtunust rääkima. Ajakirjandus on olnud mõistlik, väga palju kordi on laps kaadrisse pandud, pildile jäänud, kuigi lapse nägu on hägustatud.

Kui palju on võimalik vanematel prokuröri mõjutada selles osas, kui palju ja missugust infot avalikkusele anda?

Kruusimägi: suhtleme ka peredega, kuid prokurör ei saa perekonnale öelda, mida nad avalikkusega jagada võivad või ei või. Prokuratuuri ametliku informatsiooni puhul otsustab prokuratuur, missuguses ulatuses infot jagada, aga ma ei saa kedagi keelata, kui ta ise tahab sellest ajakirjanduses rääkida.

Aga vastupidine olukord: vanemad ei taha sellest rääkida, aga on olemas avalik huvi ja prokurör peab sellest midagi rääkima?

Kruusimägi: Me ei avalda kannatanu nime ja isikuandmeid, vaid räägime, mis staadiumis on menetlus on. Menetluse huvides ei ole samuti kahjustada peret.

Aga kui lapse eesnimi on juba avalikkuses teada?

Raivet: Isikustatud andmeid me ei avalikusta, kuid näiteks väikese Emily juhtumi puhul olid sotsiaalmeedias hakanud levima nii kasuisa, lapse ema kui ka lapse nimi. Lähtudes sellest otsustas prokuratuur menetlusest rääkides kasutades nende eesnimesid. Ei ole mõtet ilmselgelt asja varjata.

Kas on loota, et kui kurikuulsa Darja juhtumi ekspertiis avalikustatakse, on võimalik ajakirjanikele teha ülevaade kohapeal, mis täpsemalt juhtus?

Kallas: Seda peaks Viru ringkonnaprokuratuuriga rääkima, aga iseenesest küll. Varjamist või kinnimätsimist ei ole mõtet karta. Kui Darja lahend lõppeb süüdistusega, on kõigil ajakirjanikel võimalik kohtus kuulata seda ja samuti saada rohkem infot, kui menetlus ära lõpetatakse. Menetluse huvides ei ole hetkel võimalik ajakirjanikele rohkem infot jagada.

Pikaro: Kõigi avalikkuse tähelepanu pälvinud juhtumite puhul on ka meie soov info avalikustada. Aga ainuke nüanss on see, et kuna sellest läheb aega mööda, ei pälvi see kaugeltki nii palju tähelepanu kui esialgne uudis. Vastust kindlasti võlgu ei taha jääda.

Raivet: kahtlustataval on väga palju õigusi, võimalus ennast kaitsta. Kuigi advokaadid räägivad, et oleme prokuratuuri riik. Mida kaitsjad esimese hooga tahavad? Infot. Nad on väga-väga huvitatud sellest, millist informatsiooni politsei ja prokuratuur omavad. Selle pinnalt on neil märkimisväärselt parem üles ehitada oma kaitsetaktika. Kui anname neile oma suuna, oma tõendi, tullakse kohtus hämmastavate lugudega välja. Ei taha kahtlustatavale anda viimast trumpi.

Intervjuu politseis Foto: Madis Veltman

PROKURATUUR: Menetluse huvides ei saa kogu infot avaldada

"Hetkel ei saa me menetluse huvides veel avada kogu infot, mida oleme teada saanud. Lõplik ekspertiis ei ole veel valmis. Teeme kõik endast oleneva, et anda küsimustele vastused nii kiiresti kui võimalik, samal ajal uurimist kahjustamata," ütles Viru ringkonnaprokuratuur pressinõunik Jelena Filippova Delfile.

"Alates tüdruku surnukeha leidmisest oleme teinud iga päev tööd, et välja selgitada, mis temaga juhtus. Kuigi ekspertiisiakt ei ole veel valmis, on seniste ekspertiiside ja teiste toimingute käigus ilmnenud infot, millega oleme saanud edasi töötada," kinnitas Viru ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross 7. jaanuaril.

Ta lisas, et tüdruku surnukehalt ei tuvastatud vägivalla tundemärke. "Samas ei saa me välistada toime pandud kuritegu. Praegu on meil põhjust arvata, et tüdruku surma asjaolusid võivad teada tema tutvusringkonda kuuluvad inimesed," lausus Gross.

"Täna ei saa me paraku veel avada kogu infot, mida oleme teada saanud, kuid mõistame, et nii tüdruku lähedased kui ka elanikud vajavad vastuseid oma küsimustele. Teeme kõik endast oleneva, et anda need nii kiiresti kui võimalik, samal ajal uurimist kahjustamata."