“Kui Genfi konventsioon mingisuguseidki asju täpselt määratleb, siis on see represseerimise asi,” rääkis Raid Delfile, lisades, et  eriti nadis seisus on nüüd meie ajaloolased.

“Rahvusvahelises mõttes lasti meie ajaloolastele, kes on koostanud raporteid nõukogude repressioonide ulatusest Eesti territooriumil, vesi peale. Nad on bluffinud vähemalt 33 000 inimese võrra,” leidis Raid, kuna kõikides ametlikes aruannetes, mis on esitatud rahvusvahelisele üldsusele, on kirjas 1941. aastal sundmobiliseeritud 33 000 inimest. “Selle kohtuotsuse valguses ei ole nad represseeritud. Sest vahet ei ole, millal mobiliseeriti, kas 41., 51., 61. või kuni 1991. aastani välja. Okupatsioon oli Eestis kõikide seaduste järgi 1940-1991.”

Ühes Vene uudistekanalis oli teie uudise valguses pealkiri, et kohtuotsusega tunnistas Eesti, et Venemaa ei okupeerinud teda?

“Absoluutselt nii ongi,” nõustus Raid. “Okupatsioon, tuleb välja, on kena kõnekujund, mis sisuliselt ei tähenda midagi. Naljaga pooleks võib öelda, et Lagle Parek ja Jüri Liim peaksid uuesti käima panema Genf-49 liikumise, mis just selle jaoks oligi ette nähtud.”

Kindlasti kavatseb Raid pöörduda Euroopa kohtusse. „Aga meie riigi seisukoht kahjuks on selline, et Nõukogude Liit meid ei okupeerinud ja okupatsioon on kaunis poeetiline kõnekujund, mis sobib igasugustel aastapäevadel presidentide ja ministrite kõnedesse, aga tõsiselt seda keegi ei võta.”