Rahvaliit ja kaitsjad vs õiguskaitseorganid
Sisuliselt andsid advokaadid mõista, mida oleme mitme rahvaliitlase suust ennegi kuulnud: prokuratuur ja kapo lekitavad uurimise andmeid ning mida siis veel kohtus on arutada, kui ajaleheveergudel on eelnevalt juba kõik “läbi hekseldatud”.
Väärikas advokaadiarmee loodab, et sama arvab ka kohtunik, kelle lauale peaks see mahukas uurimine kunagi jõudma.
Riigikohtu esimees Märt Rask on öelnud: “Iga Eesti Vabariigi kohtunik peab põhimõtteliselt olema valmis mõistma õigust Husseini üle. Olenemata välissurvest ei saa õigusemõistmisele mitte millegagi jalga ette panna.”
Praegu loodavad kaitsjad ja suhtekorraldajad: avalikkusele peab jääma mulje, et kohtuprotsess toimub ajakirjanduse vahendusel ja kaasabil enne, kui see reaalselt on alanud. Teisisõnu — avalikkuse tähelepanu üritatakse asja tuumast ehk siis maadevahetusest ja väidetavast korruptsioonist kõrvale juhtida.
Ometi võib väita, et prokuratuur ja kapo ei leki. Vähemalt mitte maadevahetuse juhtumi puhul. Inimeste ring, kes nii prokuratuuris kui ka kapos maatehingutega tegeleb, on väiksem, kui avalikkus oskab arvata. Kummagi organisatsiooni huvides pole informatsiooni väljatilgutamine. Kui keegi lekitab, siis on need rahvaliitlased ise ning nendepoolne lekitamine on läbimõeldud ja kaval, tehtud lootuses, et meedia neelab konksu alla. Ja paraku tuleb tunnistada, et ongi neelanud.
Avapauk anti 26. septembril Rahvaliidu avaldusega, kus anti teada, et paljud põllumajandusministeeriumi ametnikud on käinud kapos ja Reiljani lähedasi kaastöötajaid on kiusatud. See oli suurepärane materjal ühepoolse infoga. Teine osapool oli vait. Ajakirjandus tormab ka praegu iga pressiteate peale kohale. Isegi riigitelevisioon kutsub õhtuse peamise uudistesaate otse-eetrisse “aru andma” järjepanu ühe osapoole esindajaid, kelleks sel nädalal on olnud Merko juht Toomas Annus ning lõpuks ka Villu Reiljan. See annab neile taas võimaluse oma sõnumit võimendada.
Siinkohal oleks paslik meelde tuletada, et maadevahetuse uurimine algas 2006. aasta oktoobris, kuid eelkõige ajakirjanduses (nagu näiteks Eesti Ekspressis juba 2005. aasta juunis) avalikustatud skeemide tulemusel.
Ajakirjandus on teinud väga palju tööd just avalike allikate ja registritega, töötades näiteks kinnistusregistri ja äriregistri kallal ning hankides infot. Väga palju materjali saadakse inimeste vihjetest ja kuuldud infokildudest.
Maadevahetuse juhtumis on ajakirjandus olnud aeg-ajalt uurijatest ehk isegi eespool, kui tuuakse välja loogilisi seoseid ja tehinguid, nende taustu ja võimalikke kasusaajaid. See, et üks pool proovib ajakirjanikke ümber sõrme mässida, on väga loogiline, sest just sellises olukorras, kus uut ja tasakaalustatud infot on väga raske hankida, minnakse kergesti populismi kleeplindile.
Näiteid, kui kiiresti õpib Rahvaliit meediaga manipuleerimist, ei tule kaugelt otsida. Ester Tuiksoo kapos käik oli sõna otseses mõttes kohmakas — ajakirjanikud passisid ehku peale kapo väravas ja Toompeal, saades mõned kihutamise pildid ning lõpuks ka kiiruga korraldatud intervjuu ekspõllumajandusministriga.
Sellele vastandus nädal hiljem toimunud Reiljani kapo külastus, millest tehti juba suur sõu. Hommikul saatis Rahvaliit välja pressiteate, andes teada, mis kell ja kus midagi toimub. Pressikonverentsil istus Reiljan koos kaitsjate Pilve ja Sillaga ning jagas lahkelt informatsiooni.
Teate Toomas Annuse kaposse minemise kohta saatis eelmisel neljapäeval laiali ka Merko. Seadusest lähtuvalt oli Merkol kui börsiettevõttel kohustus börsi ja sealt tulenevalt ka avalikkust teavitada. Kapos käis Merko suuromanik esmaspäeval, kuid pressikonverentsi ei järgnenud. Seda asendasid Annuse esinemine riigitelevisiooni põhiuudistesaates ning peenelt lavastatud ja professionaalselt lihvitud sõnumitega intervjuud ajalehtedele.
Päevalehtedele vahendas Annuse seisukohti elektronkirja teel suhtekorraldusfirma Corpore eesotsas selle omaniku Meelis Kubitsa ning sellega hiljuti liitunud endise Eesti Panga suhtekorraldaja Janno Tootsiga.
Reiljani advokaadid aga on Corporega heades suhetes, mis tähendab, et kahtlustatavate poliitikute ja ärimeeste avalikkusele antavad sõnumid ning ette võetavad sammud käivad ja jäävadki käima ühes taktis.
Prokuratuur ja kapo ei pääse tribüünile
•• Nii Reiljan kui ka tema palgalised teavad suurepäraselt, et nii kapol kui ka prokuratuuril puudub võimalus tribüünile ronida ning oma versioon öelda, sest seadus lihtsalt ei luba seda.
Seadusest lähtuv uurimise metoodika ja uurimisprotseduur seavad ritta tegevused, mis tuleb teha ja milleta ei ole võimalik asja kohtu ette viia. See aga võtab aega. See ei meeldi eriti neile, kes sooviksid, et kogu protsess lõpeks ruttu, sest närvid on pingul.
•• Rahvaliitlane Jaak Allik tõstatas eile ka küsimuse, kas uurijad seisavad praeguse tegevusega konkreetselt kellegi teise huvide eest. Teisisõnu — Rahvaliit on teistel erakondadel lihtsalt jalus ning kõigile meeldiks nende kadumine poliitiliselt areenilt. See on lihtne loosung ja müüb hästi, sest kannab sõnumit: oleme üleriigilise vandenõu ohvrid! See sõnum aitab tähelepanu tegelikult probleemilt kõrvale viia.
•• Kuigi nii justiitsminister Rein Lang kui ka peaminister Andrus Ansip on uurimisega üldjoontes kursis, ei tea nemadki tõenäoliselt detailselt, mis on kapo ja prokuratuuri trumbid. Vähemasti tuleb loota, et nad kõike ei tea, sest vastasel juhul saaks tõstatada küsimuse: miks on kõrvalised osapooled protsessiga kurssi viidud?
