"RADARI" VIDEO: Gümnasistide kellaäri kogub hoogu
Wooch - see nimi on tuletatud inglisekeelsetest sõnadest wooden ja watch, mis eesti keeles tähendab puidust käekella. Ja sedasama Woochi kella kannab tihtipeale Eesti peaminister ega häbene seda kinkida. „Ma üldiselt head Eesti asja hea meelega kingin ka teistele kolleegidele,“ kommenteerib Rõivas.
Nii on ta selle kingituseks viinud Itaalia ametivend Matteo Renzile ja Gruusia peaministrile Irakli Garibašvilile.
Wooch on kell, mille idee sündis aasta tagasi Tartus nelja gümnasisti peas õpilasfirma tegemise käigus. Tänaseks on õpilasfirma minevik ja sellest on välja kasvanud tõusva tootmismahuga ettevõte, mille kogukäive ligineb juba 14 000 eurole ja mis on kellasid müünud juba üle 100. Augustis registreeriti firma ka ametlikult äriregistris.
Need neli Tartu noormeest – firma tegevjuht Henri Hallik, tootmisjuht Roland Sirg, peainsener Magnus Loos ning müügi- ja turundusjuht Meelis Pihlap – alustavad päeva Tartu Miina Härma Gümnaasiumi 12B klassi õpilastena. Koolivälisel ajal muutuvad nad aga tõsisteks ettevõtjateks, kes Tartu servas asuva tootmishoone nurgakeses äri planeerivad ja kellasid kokku panevad. Tellimusi on neil hetkel ees 100 ringis.
Kooliprogrammi osa
Õpilasfirmaga alustamine saab Woochi-poiste näitel alguse kooliprogrammi nõudmistest. „Me olime 11 klassis ja iga 11 klassi õpilane Härmas peab tegema uurimuse või praktilise töö ja siis meie otsustasime, et teeme õpilasfirma,“ räägib firma turundusjuht Pihlap.
Õpilasfirmade programmi koordineerib sihtasutus Junior Achievement, mis on viinud selle Eestis kümnetesse koolidesse ja nii panevad igal aastal sajad noored proovile oma ettevõtlikkust. Ka Woochi-posid teadsid, et tahavad kindlasti ettevõtlust proovida, kuid ei teadnud hästi, millega firma peaks tegelema.
„Ja siis oli selline huvitav olukord, kus meil on neli meest, juhendaja, firma, aga ei tea, millega firma tegeleb,“ räägib Pihlap.
Poisid istusid tundide kaupa koos, tegid ajurünnakuid ja muudkui mõtlesid, millist bisnessi teha võiks.
„Siis meil ei olnud aega, meil ei olnud aega ja siis me mõtlesime, et võiks teha midagi ajaga ja siis tulidki kellad, käekellad,“ ütleb Pihlap.
„Vahepeal oli ka idee, et impordime juppe kuskilt mujalt, paneme lihtsalt metallist kellad kokku, aga siis me mõtlesime, et selles ei oleks mingit väärtust ja siis ideede kohvikus ettevõtlusnädalal Tartus tekkiski idee, et teeksime puidust neid,“ märgib Hallik.
„Kuna puit on eestlasele selline südamelähedane asi ja tammest teha veel – see on eestlasele veel eriti püha,“ lisab Loos.
Niisiis otsisid poisid välja puidu - algselt tuli see enda kodusest majapidamisest - ja hakkasid prototüüpi valmistama.
„Alguses olid seal kõik vanemad nende esimeste kelladega ametis – kes oli puidutööga seal kokku puutunud ja materjaliga aitas, kes millega sai, emad seal õmblesid,“ meenutab Henri Halliku isa Sergei Hallik.
Alustati tööõpetuse klassis
Töö käis esialgu oma kooli tööõpetuse klassis. „Kui nad neljakesi enda esialgse ideega välja tulid, siis ma olin suhteliselt skeptiline. Töö, mida see eeldab – eeldab modelleerimise tundmist, arvuti teel juhitavate masinate tundmist. Kõike seda nüüd ühe korraga saavutada on raske,“ ütleb kooli tööõpetuse õpetaja Andre Aljo.
Aeg sundis aga poisse tagant, sest mullu detsembris oodati neid juba laadale teiste õpilasfirmadega konkureerima. Esimene kell sai valmis täpselt öösel enne esimest laata. „Nelja ajal öösel sai valmis ja siis järgmine hommik kell 10 pidime olema juba Tartus kaubanduskeskuses ja näitama oma kella seal koos teiste õpilasfirmadega,“ meenutab Loos.
Seega algus oli väga raske, kuid veel raskemaks läks – samal laadal lubasid nad klientidele, et annavad tellitud kellad enne jõule kätte. See tähendas veel pikki tunde tööõpetuse klassis. „Ja siis meil oli ühe nädalaga vaja valmistada viis kella. Meil enne oli valminud üks kell. Me tulime oma võileivagrilliga, oli veekeedu kann ja siis me olime siin kella 3-4ni öösel ja vaikselt nikerdasime kellasid,“ ütleb Loos.
„Selles klassis on valminud 37 kella ja alguses võttis 1 kella tegemine 14 tundi, nii et umbes 600 tundi oleme veetnud siin klassis,“ täiendab teda Hallik.
Ka poiste klassijuhataja, Miina Härma kooli kehalise kasvatuse õpetaja Tairo Talvis meenutab, et poisid olid ikka päris väsinud. „Nad tegid neid kellasid õhtuti ja oma öötundide ja mis seal salata, natuke ka õppetundide arvelt,“ räägib ta.
Edu konkurssidel
Tõsine töö aga tasus lõpuks ära. Eesti õpilasfirmade konkursil tunnistati nad maikuus võitjaks ja hästi läks neil ka Berliinis toimunud üle-Euroopalisel õpilasfirmade konkursil - tugev Facebooki-kampaania tõi neile sotsiaalmeedia eripreemia ja firma tegevjuhti Henri Hallikut tunnustati parima noore juhi auhinnaga. Samuti käisid nad vahepeal oma kellasid müümas Milano EXPOl. „See andis kindlasti motivatsiooni juurde,“ ütleb Hallik.
Ehk kui algselt mõeldi, et õpilasfirma ajaga saab ka nende kellatootmine läbi, siis edust kannustatuna otsustati nii-öelda päris firma alt edasi tegutseda. „Õpilasfirma eesmärk on siiski õppida, see on õppeprogramm. Nüüd on asi tõsisem,“ räägib Pihlap.
Tänaseks on poisid oma esimesest töökojast ehk kooli tööõpetuse klassist välja kolinud ja end sisse seadnud ühes Tartu servas asuvas tootmishoones. „Pärast kooli on tavaliselt nii, et tuleme siia, võtame masina kätte, proovime faile, mis ma kodus valmis olen teinud eelmine õhtu,“ kirjeldab Loos oma tavalist päeva. Need failid, millest ta räägib, on mõeldud tööpingile ja neid pidevalt täiustades proovib Loos saavutada kellatoomises ajalist kokkuhoidu. Seni on nad efektiivsust tublisti kasvatanud – kui esimesed kellad toodeti 14 tunniga, siis nüüd on ajakulu tund-poolteist. Poisid ise toodavad kella puidust osad. Kellamehhanismi, seierid, klaasi ja vajalikud kinnitused ostavad nad sisse.
Ka firma toimimiseks vajalikud ametid on neil kenasti jaotatud. „Kes tegeleb seal turundusega, kes tegeleb terve kontseptsiooniga, nii öelda ettevõtte juhtimisega, kes tegeleb tootmisega, kes tegeleb müügiga. See on tõesti selline lahe sünergia, mis seda Woochi edasi viib,“ hindab kõrvalt firma mentorina poistele nõuandeid jagav Jaan Naaber.
Firma arendamise kõrval peavad poisid meeles, et neil seisab kohe-kohe ees gümnaasiumi lõpetamine ja seega tuleb aega osata hästi jagada. Poisid seda ei karda.
„Me olime ööd läbi koolis, siis jõudis ka, hinded neljadele viitele, ma arvan, et saab hakkama,“ ütleb Loos.
„Tööd tehes mingisugune vaba hetk tekib, et kus natuke väikese pausi teed, siis üritad õppida, et koduseid töid natuke ära teha, et kodus natukene lihtsam oleks,“ märgib ka Sirg.
Ära see kellatootmine neid veel tüüdanud ei ole, sest rahuolevad kliendid annavad lisamotivatsiooni. „Saad kellad valmis ja näed, et kliendid on õnnelikud ja sa oled millegi vägevaga hakkama saanud, siis tekib motivatsioon,“ ütleb Sirg.
Plaan minna välisturule
Ehkki firma ise on juba praegu kasumlik, pole poisid sealt raha välja võtnud - tarvis on teha investeeringuid, et muuta tööprotsess lihtsamaks ja kiiremaks. Et kella ooteaeg poleks enam kaks kuud.
Poiste plaanid on suured – edasi tahavad nad välisturgudele jõuda. „Selge on see, et selle toote jaoks Eesti turg on liiga väike. Sellel tootel on palju rohkem potentsiaali ja see sünergia, mis neil täna on, ma arvan, et see nad kaugemale viib ka,“ ütleb poiste mentor Naaber.
Ka peaminister Rõivas kiidab omalt poolt kogu õpilasfirmade programmi, kuna see toob noored ärimaailma juurde ja paljud saavad sealt ettevõtluspisiku. Ta kiidab ka Woochi-poisse. „Ma arvan, et meil on põhjust uhke olla selle üle, kui meil on näiteks sellised noored mehed, kes on alustanud õpilasfirmana, on läinud edasi juba nö päris ettevõtteks ja kes suudavad toota midagi sellist, mida tõesti hea meelega kanda ja mida on rõõm ka teistele edasi anda.“
