Ilmar Raag: jätame Fritze palgast rääkides ajukääbikute mulje

Filmimees Ilmar Raagi hinnangul jätab Eesti endast kultuuripealinna projekti juhi Mikko Fritze palga kallal urgitsemisega Eestist väga tagurliku mulje ja Fritze töö tulemust ei ole võimalik praegu veel hinnata.

“Ma ei tea, kas Mikko Fritze saab õiglast palka, aga see, kuidas eesti ajakirjandus asja menetleb, jätab meist tigedate ajukääbikute mulje. Probleem on peamiselt selles, milliste argumentide ümber toimub klassiviha nördimuse avaldamine,” kirjutab Raag oma blogis.

Raagi kinnitusel avaldub Fritze töö suurim kasu hiljem: “Kui Tallinna Filharmoonia kammerkoor palkab juhiks Paul Hillieri vôi jalgpalli rahvuskoondis erinevaid välismaiseid treenereid, siis ei ole eesmärgiks mitte ainult konkreetse kollektiiviga igapäevaselt tehtav töö, vaid muuhulgas ka parima meile kättesaadava oskusteave toomine Eestisse. Kui Tallinnas toimunud Eurovisiooni ülekande kvaliteedikontroll oli suuresti rootslaste juhtida, siis tegelikult inspireerisid sellest tööst saadud kogemused kogu eesti telemaastikku.”

Raagi hinnangul on Tallinn 2011 kolm suuremat käivet tõsta turismikäivet, tõsta Eesti kui rahvusvahelise tõmbekeskuse mainet ja tõsta eestlaste enesekindlust läbi kohaliku elukeskkonna parandamise.

Projektijuhina on panustatud ühele välismaalasele, eeldades et tal on rahvusvahelised sidemed, mida eestlastel ei ole; et tal on oskusteave, mis võimaldab erinevate juhtimistraditsioonide kaudu võimaluse tõusta uuele tasemele ka suurprojektide juhtimise oskusel Eestis ning et ta on poliitiliselt neutraalne. “Tagantjärele me näeme, et praeguses olukorras on just see osutunud paradoksaalselt kirstunaelaks,” märgib Raag.

“Iga kord on taolise otsuse taga siiski teatav arvestus, et makstes eesti analoogidest kôrgemat tasu, saadakse vastu mingi lisaväärtus. Tôsi, alati ei ole risk ennast ôigustanud. Aga selle tulemuse hindamiseks ei piisa erinevate eesti palkade hindamisest. Analüüsiks on vaja astuda samm edasi,” kirjutab filmimees.

“Kokkuvôttes on Mikko Fritze palgaküsimuse peamise probleem Eesti valmidusest olla avatud rahvusvaheline tômbekeskus. Kui meie jutt piirdub erinevate palkade vôrldemisega, siis oleme oma diskussiooni jäledal kombel rappa lasknud. Hetkel saadab Eesti välja signaali, et tegemist on riigiga, mille avaliku sektoriga ei maksa asju ajada. Nad tahavad seal omapead omas liivakastis mängida ja välismaaga vôrdete reeglite järgi mängimine neid eriti ei huvita. Mina ei ole sellise Eesti poolt. Mulle meeldib rohkem avatud Eesti.”