“Kuuskümmend aastat tagasi — 22. septembril 1944 — seisin Saksa sõjavangina Tallinnast lahkuva laeva pardal. Ilus päev oli, sadamas tõusid lõhkamiste suitsusambad, “ meenutab Salo Maalehes. “Meie, vangide jaoks, oli see sõda kaotatud, kuid Eesti vabaduse eest tahtsime kindlasti edasi võidelda. Tollal ei osanud küll keegi aimata, et taasiseseisvumiseni kulub ligi pool sajandit.”

See oli Tallinna suur leinapäev, kirjutab Salo. “Juba Saksa okupatsiooni ajal laulsime: “Meid röövel päästis röövli käest/oh palugem nüüd kõigest väest/et saaks lahti doktor Mäest!” Nüüd oli siis tolle laulu esimene röövel tagasi jõudnud ning vaja temast lahti saada. /---/Tean, et punase katku toojad on püüdnud seda “vabastamispäevaks” ristida, ent eestlastele oli see uue orjaaja algus, leinapäev.”

Selle pärast kutsub Salo kõiki kannatanuid üles: nõudkem selle päeva kuulutamist Tallinna ametlikuks leinapäevaks. Võidupühi pühitsegu võitjad, vabas Tallinnas aga olgu lipud sellel päeval pooles vardas, paneb Salo ette.

Nüüd oleme taas vabad — vabad tegema omaenese kalendrit, mis jäädvustaks meie, eesti rahva ajalugu, mitte vaenlaste oma, kirjutab Salo. Eestlaste võidupüha aga jõudis kätte alles viiskümmend aastat hiljem, 31. augustil 1994, kui okupantide viimane sõdur Tallinnast lahkus.