Pühapäeval on esimene advent

Pühapäeval on esimene advent, millega tähistatakse kirikuaasta ja Kristuse tuleku ootuse algust.

Adventus Domini tähendab ladina keeles adventi ehk Issanda tulekut. See on ootamise ja ettevalmistuse aeg enne Kristuse sündi, mida kirik oma liturgias iga-aastaselt vaimselt läbi elab.

Sel ajal ootame kuningas Kristuse tulekut ning valmistame end ette Issanda ihulise maailma tuleku aastapäevaks, et nii valmistuda ka Issanda viimseks tulekuks kohtunikuna maailma lõpul, kirjutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ajaleht Eesti Kirik.

Algkristluses puudus tava pidada Kristuse sünnipäeva, sellest lähtuvalt polnud vaja ka Kristuse sünni ootuseaega. Jumaluste sünnipäevade pidamine kuulus toona pigem paganlike tavade hulka.

Kui kristlus sai Rooma impeeriumi riigiusuks, muutus seeläbi ka kiriku ühiskondlik-poliitiline roll. Kirik töötas paganlike pühade asemele välja oma pühade kalendri, milles igale olulisele sündmusele eelnes ka teatav ettevalmistusaeg.

Nii hakati advendiaega pidama umbes neljanda sajandi lõpust, mil kogu kristlik kirik hakkas pidama Kristuse sünnipäeva.

Vanadel eestlastel oli lisaks pühapäevastele kirikuskäimistele ka muid advenditraditsioone. Eestlased lugesid või laulsid advendiajal Kristuse tulemise laule, lapsed püüdsid advendiajal olla eriti sõnakuulelikud, suuremad lapsed lugesid ja õppisid laule pähe. Laste sõnakuulmine arvati Jeesus-last rõõmustavat.

Kaasaegne levinuim advendiaja tava seostub ikka päkapikkude ja hommikuste maiustustega laste susside sees. Tänapäeva advendikommete hulka kuuluvad ka Petlemma täht ja advendiküünlad, advendikalender, paljudes kodudes pannakse akendele seitsme küünlaga küünlajalg. Kõik need sümboliseerivad ootuseaega.