Kahre selgitas, et sõltuvalt laste vanusest tekivad taoliste traumade järel erinevad emotsioonid – teadmatus ja kartus, kas see võib juhtuda ka õpilase enda koolis. "Ei saa öelda, et kõigil lastel on sarnased reaktsioonid või tunded," märkis Kahre "Terevisioonis".

Pigem tuleb tema sõnul olla valmis selleks, et lapsed võivad käituda väga erinevalt. Selleks peaksid õpetajad ja lapsevanemad olema tähelepanelikud, et märgata muutusi lapse käitumises.

Lapsed võivad sellele sündmusele reageerida ka näiteks lõõpimisega või naljatamisega. See võib olla ka viis oma hirmu peita.

Maire Riis märkis, et piirduda ei saa ainult kriisiabiga ja tegevusi peab sättima pikemaks ajaks.

Tegeleda ei tule mitte ainult lastega, vaid ka koolipere, eeskätt õpetajaga. Kindlasti on vaja välja selgitada näiteks need, kes elavad üksinda, kes on rohkem häiritud või ülekoormuse tõttu suure pinge all.

Vaja on tegeleda nende õpetajate ja koolijuhtide rahustamisega, sest just neil võivad praegu tekkida mõtted, et midagi taolist võib juhtuda ka nende koolis ja tunnis.

Samuti vajavad rahustamist lapsevanemad, sest kui täiskasvanu on rahulik, suudab ta aidata ka last. "Täiskasvanud on väga suur võti siin," ütles Riis.