Kohtuotsusest selgub, et Venemaa kasutas Euroopa Inimõiguste Konventsiooni paragrahv 36 sätestatud võimalust osaleda kolmanda osapoolena Eesti riigi ja seitsme kaebaja vahelises kohtuasjas. Võimaluse selleks andis tõik, et kaks kaebajat olid Venemaa kodanikud. Venemaad esindas Venemaa esindaja EIKs, G. Matjuškin.

Venemaa esitas kohtule seisukoha, mille kohaselt enne Pronkssõduri äraviimist kutsus Venemaa Eestit korduvalt üles Pronkssõduri asukohta mitte muutma, aga asjatult.

Mis puudutab kaebajate kaebust, et nende kinnipidamisel rikuti Euroopa Inimõiguste Konventsiooni paragrahv nr 3, mis keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise, leidis Venemaa, et politsei kasutas ebaproportsionaalset jõudu.

Venemaa viitas ka Euroopa Piinamisvastase Komitee delegatsiooni 2007. aasta Eesti visiidi käigus tehtud leidudele, mis nende hinnangul paljastasid selgeid märke Inimõiguste Konventsiooni piinamisvastase ja isikuvabaduste ja turvalisuse tagamise paragrahvide rikkumistest.

Vene pool lisas, et kaebajate vahistamiseks polnud alust, sest nad ei osalenud rahutustes, protestides või kogunemistes ja lihtsalt juhtusid olema rahutuste piirkonnas. Tallinna kesklinnas polnud sel hetkel välja kuulutatud eriolukorda ega sisse viidud muid piiranguid, rahutuste ajal tänavatel viibimine polnud keelatud.

Euroopa Inimõiguste kohus tegi üleeile otsuse seitsme Eesti elaniku kaebuse kohta, milles süüdistati Eesti riiki väärkohtlemises ja ebaseaduslikus kinnipidamises pronksiöö sündmuste ajal 2007. aastal. Neljale neist mõisteti Eestilt tuhandeid eurosid kahjutasuks.