"Kui mõtleme Eesti välispoliitikale või majandusele, vabadusele, õigusriiklusele, meie julgeolekule, siis mõistkem, et viimase 22 aasta jooksul oleme palju, palju kaugemale jõudnud kui varem. Mistõttu ka nüüd – juba võime seda tunnistada – on alusetud need hirmud, mis omal ajal olid ja mis kestsid nii kaua, et me teistkordne ja imeline iseseisvus on asi, mis ei kesta nii kaua kui esimene kord," rääkis Ilves.

"Mis ei tähenda, et me peaksime olema praeguse olukorraga rahul. Kaugeltki mitte," jätkas president. "Sest nüüd, kui, Jumal tänatud, pole eestlase ainus hinge nõue tahta õue – või pigem on see inimeste silmis muutunud Eesti suurimaks hädaks – mõistkem ka, et paremaks tegemine on meie endi kätes. See ongi iseseisvus."

"Tegelikult on homne päev kainestav. Kui me alatasa võrdleme end riikidega, kes on vahepealse aja vabad olnud, kellest mõnda sõda ei räsinudki, ja leiame end vajaka, oleme pahased, et me palgad pole nende tasemel, et elu seal näib parem olevat, siis meenutagem ka: kust me peale hakkasime, kui alustasime teist korda?"

Sestap pole homne päev, mil Eesti on taas iseseisev kauem kui me riigil õnnestus eelmine kord olla, üldse mingi pidupäev. See on hirmude kadumise ja lootuse päev, rääkis riigipea. "Me ei pea oma vabadusega võidujooksu. Vabaduse piir avardub, libiseme sellest maagilisest joonest rõõmsa rahuga tasakesti üle. Seda päeva võime tähistada vaikses-rõõmsas tänulikkuses, aga eelkõige igaüks omaenda südames."