“Prefekt Otsalt on terve mu elu ära rikkunud!”
Asja uurima läinud Treierile teatati, et parasjagu käib politseioperatsioon. Aimates juba ette, et kõik ei pruugi olla päris korras, nõudis mees pabereid, mis tõendaksid operatsiooni alust. “Operatsiooni juht on juba majas sees, küsige tema käest,” kõlas vastus.
Sealt leidiski varem kõigile kaastöölistele eeskujuks toodud Treier kaks mudaste jalanõudega mööda tube patseerinud uurijat. Olgugi et üks uurijatest oli Treieri vana kolleeg ning tuttav, ei nõustunud nad ühtegi paberit näitama.
Nimelt asub mehe kinnistul kaks maja, ühes elab Treier koos abikaasaga ning teises tema tädi. Parajasti otsiti läbi just seda maja, kus elab Treieri tädi. “Me üürnikule juba näitasime, sinule ei pea me seda enam tegema,” kõlas väide.
Treierit endise tuttava väide ei rahustanud, sest tädi oli tarvitanud alkoholi ega saanud arugi, mis majas toimus. Igatahes hakkas pärast Treieri sekkumist uurijatel kiire ning toimingud lõpetati.
Kuigi ametlikult uuris politsei Treieri tädi võimalikku seotust turul müüdavate salasigarettidega, siis mees ise on veendunud, et tegu oli Lõuna prefekti Aivar Otsalti järjekordse kättemaksuüritusega just temale.
Treier alustas kordnikuna
12 aastat politseis töötanud Treier alustas teenistust kordnikuna. 2002. aastal pälvis ta parima narkopolitseiniku tiitli. 2005. aastal saavutas ta Kanadas politsei ja tuletõrje maailmamängudel jõutõstmises kolmanda koha.
Varem Valgas töötanud Treieri kutsus Tartusse prefekt Otsalt isiklikult ning alguses said mehed ka läbi. Isegi nii hästi, et Elva politseijaoskonda juhtinud Treierile pakuti 2004. aasta jaanuaris Jõgeva politsei ülemkomissari kohta, mille ta ka vastu võttis.
Riburada hakkasid prefektuuri peamajast tulema signaalid: Jõgeva maakonnas on liikluseeskirjarikkujaid trahvitud liiga väikeste summadega, Otsaltile ei meeldinud ka see, et Treier suhtles maavanema või linnapeaga.
“Olin plaanimajanduse vastu, et nüüd tuleb nii ja nii palju kiiruseületajaid ja roolijoodikuid tabada. Kriitikanooled tabasid mind sellegi eest, et ma maksimumtrahve ei määranud. Aga ma lähtusin kohalike inimeste reaalsetest sissetulekutest,” rääkis Treier.
“Mulle pandi pahaks ka seda, kui ma Lõuna prefektuuri juhtgrupi olengutel piisavalt palju viina ei võtnud ning “ristiisa” — nii kutsuti Otsaltit — terviseks tooste ei öelnud. Tegelikult jagati sellistel olengutel “paguneid”,” rääkis ta.
Samuti olevat ta nii mõnegi juhtgrupi olengul toimuma pidanud kakluse ära hoidnud ning hoolitsenud selle eest, et purjus ametivennad autorooli ei pääseks. “Ütlesin Otsaltile, et ma pole nõus nii tööd tegema. Otsalt küsis alati: kas teil on ka teisi arvamusi, ja vastas oma küsimusele sama kiiresti: ei saagi olla, sest mina ju istun siin,” meenutas Treier.
Sõnasõjad päädisid 2005. aasta oktoobris Otsalti otsusega kaaluda Treieri karistamist, mille peale tollane Jõgeva politsei ülemkomissar Urmas Treier esitas 1. novembril 2005. aastal Lõuna politseiprefektile Otsaltile lahkumisavalduse. Nädal varem maksti talle preemiat eeskujuliku teenistuse eest.
Kuna koostöö Otsaltiga ei laabunud, oli mees endale uut teenistuskohta otsinud ning selle ka Põhja politseiprefektuuris leidnud — prefekt Raivo Küüt pakkus talle Harju politseiülema kohta. Prefekt Küüt kinnitas Eesti Päevalehele, et Treier 2005. aastal tõepoolest kandideeris Ida-Harju politseiosakonna juhi kohale, ent ei osutunud valituks.
Päev pärast lahkumisavalduse esitamist kutsuti Treier Otsalti kabinetti. “Ta võttis mind vastu, jalad laual — nii tavatseb ta istuda. Kui keeldusin lahkumisavaldust tagasi võtmast, ütles Otsalt: kui tahad sõda, siis saad sõja.”
Edasine on justkui filmist. Nimelt alustas Lõuna politseiprefektuuri sisekontrolli osakond 7. novembril Treieri suhtes kriminaalmenetluse. Mehele pandi süüks, just kui oleks ta oma autojuhile andnud käsu tankida 3. oktoobril 2005. aastal kanistrisse 50 liitrit bensiini, mille eest tasuti politsei kütusekaardiga. Aluseks oli see, et Treieri ametiauto hodomeeter ei klappinud võetud bensiini hulgaga.
Treier eitas käsku ning autojuht Mart Aru eitas vastava korralduse saamist. Küll tunnistas Aru, et ta tankis kütust ning kasutas seda hiljem isiklikuks otstarbeks. Kuna kriminaalmenetluse käigus ei leidnud tõendamist, et Treier oleks andnud Arule korralduse ametiasutuse vara omistamiseks, tuli Treierile esitatud kahtlustuse osas menetlus lõpetada. Seda tehtigi 12. jaanuaril 2006.
Kuid sellega asi ei lõppenud. Sisekontroll avastas, et Treier on 2005. aasta 24. septembril tankinud Tartus Võru maantee Statoili tanklas 15 liitrit kütust oma abikaasa autosse. Juhuslikult olid sisekontrolli töötajad saanud teada, et Treier oli sellel päeval oma abikaasaga tanklas kohtunud.
“Saime tõesti Statoilis kokku — mina olin tööautoga, naine oma autoga. Ma olin tankimise lõpetanud. Naine hakkas bensiini tankima, kuid ütlesin, et ärgu võtku — lähen õhtul nagunii isikliku autoga trenni ja võtan ise. Statoilis oli kütus kallim, mul aga oli isiklikuks tarbeks Favora kütusekaart, millega hind liitri kohta on 30 senti odavam,” rääkis Treier.
Kaks aastat kestev saaga
Tankla turvalintidel on näha, kuidas Treieri naine paneb püstoli paaki ning selle umbes 30 sekundi pärast ära võtab. Sisekontroll korraldas katse ning avastas, et 30 sekundiga on võimalik tankida 15 liitrit kütust. Seega — sisekontrolli hinnangul tekitati politseile kahju 200 krooni ning alustada tuli uue kriminaalmenetlusega.
Vahepeal tegi prokurör Kaire Hänilene Treierile ettepaneku end süüdi tunnistada ning menetlus pooltevahelisel kokkuleppel lõpetada. “Kuna ma polnud abikaasa autole bensiini tankinud ning olin seega süütu, ma sellega ei nõustunud.”
Enam kui aasta kestnud uurimine lõppes eelmise aasta aprillis, mil Tartu maakohus tunnistas Treieri õigeks ning määras talle kaitsekulude tagasimaksmiseks riigi poolt 48 000 krooni. Just nii palju läks 200-kroonine bensiinisaaga Treierile maksma.
Uut töökohta Treier kergelt ei leidnud — ei politseisse ega ka Tartus muudele töökohtadele. “Tartus öeldi mulle otse: sina oledki see, kes Otsaltiga kana kitkub; anna andeks, aga me ei saa sind võtta. Ringkäendus oli kõikjal ning Otsalt tegi tõepoolest kõik selleks, et ma kuhugi tööle ei saaks.” Lõpuks siiski leidis ta ameti ühes turvafirmas.
Võeti vahi alla
Sellega polnud lugu veel lõppenud ja mullu juulis andis prefekt Otsalt käsu algatada väärteomenetlus… samas asjas. Kui muidu saadetakse kutseid menetleja juurde ilmumiseks ikka postiga, siis Treierile tõi selle koju kätte politseipatrull. Kuna vahepeal Soome palkmajade ehitusega tegelevasse ettevõttesse tööle läinud Treier ei saanud 25. juulil edasilükkamatute tööülesannete tõttu menetleja juurde ilmuda, saatis ta menetlejale vastavasisulise kirja.
Seejärel tõi politseipatrull talle teise kutse, kuid kuna Treieri kaitsja oli puhkusel, siis teavitas mees sellest menetlejat. “Kuna viibisin välismaal tööl, andsin seda teada ka menetlejale. See ei takistanud neil aga patrulli saatmast minu elukoha juurde — patrull valvas seal nädal aega (6.–10. augustini 2007) hommikul kaheksast õhtul viieni ning terve nädala jooksul segati ka minu rasedat abikaasat,” rääkis Treier.
Septembri lõpus Eestisse naastes tabas Treierit sadamas taas kord suur üllatus — ta ulatas oma passi ning järgmisel hetkel oli ta tagaotsitavana vahi alla võetud. “Mind viidi jaoskonda. Istusingi seni kambris, kuni Tartust tuli faks, et mu võib lahti lasta, kui järgmisel päeval ülekuulamisele lähen. Muidugi läksin.”
Pärast Treieri viimast prokuratuurile esitatud avaldust tema kinnistul toimunud läbiotsimise asjus saatis Otsalt Treieri sõnutsi talle tuttava kaudu sõna, et mees lõpetaks kaebamised ning siis laseb prefekt tal ka oma eluga edasi minna. “Ta on mu terve elu ära rikkunud. Kaks aastat ei ole ma tema tõttu ühtegi riigiametisse tööle saanud ja nüüd tahab ta rahu,” ei kiirusta Treier pakkumist vastu võtma.
Möödunud reedel teatas prokuratuur, et ei algata Treieri kaebuse peale kriminaalasja, kuna politseiametnikud ei ole ebaseaduslikku läbiotsimist teinud ega võimupiire ületanud.
Pettunud Treier ütleb, et tal ei jää nüüd muud üle, kui pöörduda õiguskantsleri poole. “Sest eraomand ja kodu ei ole enam puutumatu,” põhjendab ta. Treier kinnitab, et on vajadusel valmis ka Euroopa kohtusse välja minema.
Kommentaar
Raivo Aeg, politseiameti peadirektor:
“Tuleb tõdeda, et kahetsusväärselt on Urmas Treier oma tegevuse tagajärjel kaotanud oma asutuse juhtkonna usalduse. Usalduse kaotamisel on loomulik, et koostöö ei saa jätkuda. Mina ei saa väita, tuginedes teadaolevatele andmetele, et tegemist oleks mingil kombel tagakiusamisega. Personali valikuga tegeleb iga politseiasutuse juht ise. Väärteo asjas ei ole aga midagi kommenteerida, sest käimasolev kohtumenetlus ei anna selleks mingit võimalust.”
Aivar Otsalt, Lõuna politseiprefektuuri prefekt:
“Treieri suhtes alustati kriminaalmenetlus pärast seda, kui Lõuna politseiprefektuuri teenistusest lahkudes tema ametisõiduki ülevaatamisel selgus, et sõiduki hodomeetri näidik ja sõidulehtedes kajastatud kilometraaÏ ei kattu. Asjaolude kontrollimisel tuvastati Treieri käitumine, mis antud hetkel vastas karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule.
Kriminaalmenetluse aluse olemasolul alustati kriminaalmenetlust, tehtud kriminaalmenetlust juhtis Lõuna ringkonnaprokuratuur, kes otsustas antud asjaga minna kohtusse. Kohtumenetluse toimumise ajal muutis riigikogu karistusseadustikku, millega Treierile süüks arvatud kuritegu muutus väärteoks. Sellel alusel lõpetas kohus kohtumenetluse ning saatis asja seisukoha võtmiseks ning vajadusel väärteomenetluse korraldamiseks Lõuna politseiprefektuurile, kes alustas antud asjas Treieri suhtes väärteomenetlust.
Väärteomenetluse tegemise ajal hoidis Treier väärteomenetluse seadustikus sätestatud mõjuva põhjuseta korduvalt mitme kuu jooksul kõrvale menetlustoimingute tegemisele ilmumisest.
Keegi pole menetluse käigus Treierit vahistanud. Kuigi Treieri sundtoomiseks oli alus olemas, jäeti see toiming Treieri tabamisel inimlikkusest lähtudes teostamata ning talle anti üle uus kutse, millele Treier sel korral lõpuks reageeris. Tegu ei ole Treieri kiusamisega. Politseiasutus on kohustatud süüteotunnuste ilmnemisel alustama vastavat menetlust.”
