“Kivi leidsime Jalalõpe külast Järvamaalt. Selle külge plaanime panna veetaseme mõõtmiseks skaala ja tahvli, millel kirjas, mis aastatel järv tühjaks jäi ja miks,” rääkis MTÜ Porkuni juhataja Ain Aasa ajalehele Virumaa Teataja.

Järvekivi käis vaatamas arhitekt Aleksander Skolimowski, kellele jättis sambakujuline ja üle kahe meetri küündiv kivi sügava mulje. Aleksander Skolimowski teeb praegu loomingulisi plaane kivi edasiseks kujundamiseks. Mõtted liiguvad ka selles suunas, et kivi pimedal ajal valgustada. “Kindel on see, et kivil on erakordsed omadused, või vähemalt me usume kõik, et on. Loodame, et Järvekivist kujuneb Porkuni energiasammas, mis kaitseb järve edasiste kuivamiste eest ja mille juurde leiavad tulevikus tee turistid paljudest paikadest,” rääkis Aasa.

Hiljuti valmis OÜ Maves eksperdil Toomas Kupitsal Porkuni järve keskkonnaseisundi uuring. Põhjalikust uurimistööst selgub, et vesi on järvest teadaolevalt pikemaks või lühemaks perioodiks kadunud aastatel 1940, 1965, 1976, 2002, 2003 ja 2006.

Porkuni järve tühjaks jooksmisele sademetevaesel ajal on andnud põhjenduse Virumaalt pärit geoloog ja kirjanik Kalle Suuroja. Karstialal asuv Porkuni järv jookseb kuivaks mitte just kõige vettpidavama põhja läbi. Hõredaks on järvepõhja muutnud aga karstunud aluspõhja lubjakivid selle all. Porkuni järv asub 20-40 meetri sügavuselt Pandivere kõrgustiku aluspõhja kivimitesse tunginud Valgejõe ürgoru põhjas.

Porkuni järv kuulub tüübilt punapea-vardi järvede hulka ning on linnujärvena erakordselt huvitav, selgub Kupitsa uurimistööst. Järves pesitses 1970. aastatel rohkesti (umbes 35 paari) hallpõsk-pütte, vesikanu, punapea-varte ja tuttvarte, rästasroolinde, rootsiitsitajaid ja teisi linde. Nende seas oli ka meil haruldane tait (tiigikana).

Veeloomadest elab Porkuni järves saarmaid, ondatraid ja viimasel ajal ka kopraid. Porkuni järv kuulub Porkuni maastikukaitseala koosseisus Natura 2000 võrgustikku ning asub Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal.