Arved Viirlaid sündis 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana. Ta õppis 1937–1941 Tallinna Riigi Rakenduskoolis ja töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana.

1941. aastal liitus metsavendadega ja osales suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 1945–1953 Inglismaal, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas, ning aastast 1953 Kanadas. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Välismaise EKL-i liige aastal 1950.

1997.aastal määras president Lennart Meri Viirlaiule Riigivapi III klassi teenetemärgi. Viirlaiule omase radikaalsusega keeldus kirjanik aga seda vastu võtmast.

Arved Viirlaid alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid proosakirjanikuna.

Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.