Rahul pole oma elutingimustega 12 protsenti leibkondadest, on kirjas äsja ilmunud kogumikus “Eesti rahva tervis 1991-2000”.

Keskmine eluruumi pind elaniku kohta on Eestis 90. aastail kasvanud — 1994. aastal oli ühe inimese kohta 21,8 ruutmeetrit, 1999. aastal 23,1 ruutmeetrit eluruumide pinda.

Kogumiku andmeil elab umbes protsent eestimaalastest ilma elektrita majapidamises, sh maapiirkondades 1,4 ja linnas 0,7 protsenti.

Külmaks või raskesti köetavaks peab kõiki oma eluruume 23 protsenti eestimaalastest, mõnda ruumi peab külmaks 22 protsenti. 14 protsenti küsitletuist hindab oma eluruume niiskeks, 20 protsenti kaebab niiskuseprobleeme mõnes ruumis.

58 protsendile inimestest on probleemiks müra, rohkem kui pooli eestimaalasi häirivad ka maanteetolm ja heitgaasid.

Kaks kolmandikku Eesti elamispinnast on aastail 1971-1990 ehitatud korterelamud. Pärast 1991. aastat ehitatud eluruumide osa oli 1999. aastal kuus protsenti.

Kogumiku andmeil on eramuehitus hoogustumas: 1994. aastal ehitatud eluruumidest hõlmasid eramud napilt alla viiendiku, 1999. aastal aga juba üle poole.

1999. aastal elas paljukorterilises elamus 72 protsenti eestimaalastest, ühepereelamus, talumajas või ridaelamus 27 ja ühiselamus 1,6 protsenti.

Kogumiku autorid nendivad, et kodutute arv Eestis pole täpselt teada, seda pole ka uuritud. Teatud hinnangu andvat varjupaigas ja hoolekandeasutustes viibinute arv. 1998. aasta jooksul oli varjupaikades kokku 3622 inimest, hoolekandeasutustes viibis 1999. aasta lõpus 5609 täiskasvanut ja 1699 last ja noorukit.