Poola suursaadik: me poleks täna siin, kui poleks vaprust ja solidaarsust
"Neljateistkümnendal augustil tuhande üheksasaja kaheksakümnendal aastal algas Gdański laevatehases streik, kokkulepe sõlmiti kolmekümne esimesel augustil. Juba kaheksandal septembril, veel enne ametiühingu registreerimist, kestis „Solidaarsuse“ esimese kongressi töö.
Gdańskist tuli tookord üleskutse: „Gdańskisse, sõltumatu vaba ametiühinguliikumise Solidaarsus“ esimesele kongressile kogunenud delegaadid, saadavad tervitusi ning väljendavad oma poolehoidu Albaania, Bulgaaria, Tehhoslovakkia, Saksa Demokraatliku Vabariigi, Rumeenia, Ungari ning kõikidele Nõukogude Liidu rahvastele. Esimese, sõltumatu ametiühinguna meie pärastsõjaaegses ajaloos, tunnetame meie ühiste saatuste sügavat sidet ...“ meenutas suursaadik eesti keeles peetud kõnes.
"Üheteistkümnendal septembril tuli vastus, ka Eestist: Õnnitleme Teid ja Teie nimel kogu Poola rahvast, kes pani aluse demokraatlikele reformidele, mida nii väga vajab kogu sotsialismileer.“
Võime küsida neilt, kes allkirjastasid selle läkituse ning küsida ka teistelt, kes ei jõudnud või ei saanud sellele alla kirjutada: Kas uskusite, et Solidaarsus“ võidab?“ Täna on kergem vastata, et jah, olime kindlad. Aga tookord?
Kuid siiski sai vabadusidee totalitarismist võitu. See võidab jätkuvalt. Poola-Eesti solidaarsus kannab vilja ja pannakse rasketel hetkedel proovile: kahe tuhande seitsmenda aasta aprillis, kui ühe esimesena välisriikide liidritest helistas president Ilvesele Lech Kaczyński; kümnendal aprillil kahe tuhande kümnendal aastal pärast tragöödiat Smolenski lähistel, mil eestlased toetasid meid kõige raskematel hetkedel ning koos meiega oldi ka tänavu juunis, kui Eesti esimeste hulgas saatis üleujutatud Poolale abi.
Oleme allkirjastanud Põhja-Atlandi kokkuleppe koos selle viienda artikliga. Lissaboni leppesse on meil sisse kirjutatud Euroopa solidaarsusprintsiip. Globaalne solidaarsus võidab - järk-järgult, ent pidevalt tugevneb idee riikide vastutusest oma kodanike kaitsel. Laieneb inimjulgeoleku idee: juhul, kui tekib vajadus, ühendavad demokraatiad selle kaitseks solidaarselt oma kollektiivse potentsiaali.
Arvan, et solidaarsus on tõeline siis, kui väidame, et üheteistkümnendal septembril oleme kõik ameeriklased ning üheteistkümnendal märtsil, et oleme kõik hispaanlased, seitsmendal juulil aga, et me kõik oleme britid; ning viimaste nädalate jooksul, et oleme kõik venelased, kellele kahjutuli rahu ei anna või pakistanlased, kes kannatavad riigi ajaloo suurima üleujutuse all.
Pole vabadust ilma solidaarsuseta! Ärgu maakera meridiaanid ja rööbikud märkigu tema jaoks piire!"
