Möödunud nädalal toimus otsing Võrus kaduma läinud 27-aastase Kristjani osas, kes leiti elusa ja tervena ning tuli välja, et mees ei soovinud, et teda leitaks. Muuhulgas ei andnud ta ka politseile teada, et temaga on kõik korras.

"Kahetsusväärselt on olnud korduvalt ka juhtumeid, kus otsitavad inimesed ise teavad, et neid otsib politsei kõrval hulk teisigi inimesi, ent midagi nad ette ei võta või mis veel hullemgi – varjavad end teadlikult," ütles Virk.

"Sassis ja pinnapealsed suhted lähedastega on kasvav probleem, mis on politseile juurde toonud ka tööd teadmata kadunud inimeste otsingutel. Kui mullu sai politsei aastaga ligi 4000 teadet kadunud inimestest, siis iga teine teade oli põhjustatud inimeste vahelistest keerulistest suhetest, kus kellegi elu ja tervis tagantjärele teadmises ohus ei olnud," tõdes Virk.

Ta lisas, et inimeste vaheline suhtlus on habras ning ka kergemate konfliktide korral lahkutakse lähedaste juurest teinekord sõnagi lausumata. Arusaadavalt on kodused mures ning pöörduvad abi saamiseks politsei poole.

Ottomar rääkis Defile, et enamik selliseid otsinguid hõlmavad noorukeid, kes jooksevad koduste probleemide tõttu ära, kuid tulevad peagi tagasi. Vähem, kuid siiski suurenevas trendis, on sarnased juhtumid täiskasvanutega. Võib öelda, et politsei saab keskmiselt iga nädal vähemalt ühe kadumisteate täiskasvanu kohta, kes lahkus omal soovil ning politsei abi tegelikult ei vaja," lisas Virk.

Virk selgitab, et reeglina lahenevad sellised kadumisjuhtumid päeva või paariga ja kui politseil on otsinguteks piisavalt infot, siis nende lahendamiseks avalikkust ei kaasata. Harvematel juhtudel võivad otsingud olla pikemadki. "Kuni selleni välja, et lähedane on lahkunud välismaale ega kavatsegi lähedastele sõna saata või naasta."

Ottomari sõnul on levinud valearusaam, et kadunud isikust võib teatada, kui on möödas 24h tundi. "Kui on kahtlus, et inimene on hädas, tuleb seda teha aga kohe," ütles Virk. "Politsei alustab tööd info kogumisega, uurib oma andmebaasides olevaid märkmeid, kogub juhtlõngu lähedastelt, tuttavatelt, ka näiteks naabritelt ja tööandjalt," lisas ta.

Ta kinnitab, et olulisemat infot saab enamasti lähedastelt, kuid viimased võivad otsimist pahaaimamatult ka takistada, kui ei julge avameelselt rääkida kadumisele eelnenud sündmustest, sealhulgas tülidest. Politsei kasutab ka valvekaamerate abi, uurib sotsiaalmeedia ja telefoni kasutust, positsioneerib kadunu asukohta. Vajadusel käivitatakse otsingud maastikul ning kaasatakse vihjete saamiseks kogu avalikkus.

Kui otsitav nii soovib, siis politsei tema asukohta lähedastele ei avalda. Olulisim on käimasolevate otsingute juures, et kui ta politsei abi ei vaja, tuleks sest korrakaitsjatele esimesel võimalusel sõna saata. Nii saab politsei saata oma jõud tegelike abivajajate juurde.