Selles, et nn devjatka-raha politseis makstakse, pole midagi imelikku, sest just allikate arv ja sisse jooksva info kvaliteet näitab kriminaalpolitseiniku taset. Ent paraku on süsteem, kuidas raha jagamine käib, politseis kuulutatud täiesti salajaseks, kirjutab Eesti Päevaleht Online.

Samuti ei soovi politsei arusaadavatel põhjustel avaldada isegi suurusjärku, milleni koputajatele mõeldud rahasummad igal aastal küündivad. Politseiameti kriminaalosakonna juhataja Krista Aas lausus vaid nii palju, et seda valdkonda reguleerib politseiameti peadirektori kinnitatud jälitustegevuse kord.

Endine keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt toob esile, et selliste rahasummade kuritarvitamise muudab lihtsamaks asjaolu, et seaduses puudutatakse seda teemat vaid väga põgusalt. „Esiteks on jälitustegevuse seaduses kirjas, et salajaste kaastöötajate finantseerimine käib riigieelarvest ja selle pealt tuleb jälitusasutusel tasuda tulumaks. Teiseks on kirjas, et selle raha kasutamist kontrollib riigikontroll. Ongi kõik,” rääkis Anvelt.

Kui kapo puhul kehtestab teabe kogumise meetodid ja vahendite korra siseminister ning teabeameti puhul kaitseminister, siis Anvelti sõnul politseiasutustes sellist delegatsiooninormi ette nähtud ei ole. „Tihtipeale on see nende asutuste oma köögipool, mis annabki võimaluse korrast mööda hiilida.”

Iga maksmise kohta tuleb näidata, millise kriminaalasja uurimiseks info osteti.

Politseiameti eelarves seisab jälitustegevuseks mõeldud raha erikulude real. Mitme miljoni kroonini nimetatud summa ulatub, pole selge, kuna amet seda ei avalda.

„Selle summa sees on kogu salajane jälitustegevus. Näiteks kui on vaja jälgida mõnda objekti ja selle tarbeks tuleb rentida korter või bürooruum, siis otse prefektuuri arvelt rentimine tähendaks kohest läbikukkumist. See raha peab liikuma teisi kanaleid pidi,” selgitas Anvelt, lisades, et täpne taktika on ikkagi salajane.

Tartu kriminaalpolitseinike jaoks informaatoritele tasumiseks eraldatud rahasumma jäi väidetavalt saja tuhande krooni piirimaile. Üldjuhul jääb ühele koputajale makstav summa 500–1500 krooni vahele. Suuremate summade korral peab maksmine käima prefekti kaudu.

Raha üheandmise juures ei pea olema mitut inimest, küll tuleb iga maksmise kohta täita põhjalik aruanne, milles näidatakse, kellele, kui palju ja millise kriminaalasja uurimist aitava info eest maksti ning kas raha andmine tõi soovitud tulemuse. Kasutatakse ka praktikat, et „olulisele” kinnipeetavatele saadetakse vanglasse pakikesi.

Milline summa millisele kriminaalpolitseinikule antakse, otsustab talituse juhataja. Raha kasutamise üle pidi Tartus järelevalvet tegema kriminaalosakonna direktor Arved Ant, kes praegu on ametist kõrvaldatud.

„Käimasolev distsiplinaarmenetlus peab välja selgitama, kas järelevalves oli eksimusi või ei,” põhjendas Anti ajutist ametist kõrvaldamist Lõuna prefektuuri kommunikatsioonibüroo juht Remo Perli. Eesti Päevalehele on öeldud, et veel eelmisel aastal kinkisid muu hulgas ka salaküttimises kuriteokahtlustuse saanud kriminaalpolitseinikud ühele oma ülemustest karunaha.

Eile õhtuks uusi kahtlustatavaid selles kriminaalasjas juurde tekkinud ei olnud, mis tähendab, et esialgu piirdub kahtlustatavate arv kuue Tartu kriminaalpolitseinikuga. Pole välistatud, et kahtlusaluste ring suureneb järgnevate nädalate jooksul.

Skeemi võis paljastada siseministeeriumi audit

•• Kuigi jälitustegevuse seaduse järgi peaks jälitustegevuseks eraldatud raha kasutamist kontrollima riigikontroll, siis vähemalt viimase paari aasta jooksul selles valdkonnas eraldi auditit tehtud ei ole.

•• Küll on seda asja uurinud siseministeerium. „Eelmisel aastal hõlmas audit kõiki prefektuure, sel aastal korraldatakse see Põhja ja Ida prefektuuris. Veel teostab siseministeerium allasutustes pistelisi kontrolle,” rääkis ministeeriumi pressiesindaja Anne-Maarja Olei. Ühtki ebakõla mullustes auditites Olei sõnul ei tuvastatud.

•• „Asutustel on kohustus tagada, et raha kasutataks operatiivtoimingute korraldamisel sihipäraselt, ja neil on ka vastav aruandekohustus. Seega, esmatasandi kontrolli teostavad asutused ise, tehes selleks ettenähtud kontrollitoiminguid,” lisas Olei.

•• Eesti Päevalehe andmetel hakkas asi sellel aastal hargnema siiski just siseministeeriumi mullusest auditist, sest ilmnes, et toona ei pääsetud kõigile vajalikele andmetele ligi.