Politsei — pidevate reformide ohver

Sisejulgeolek on valdkond, mis on kõige enam olnud Eestis poliitiliste tõmbetuulte käes. See on põhjuseks, miks Eestis on sagedasti vahetunud siseministrid ja politseijuhid ning miks just siseministeeriumi haldusala on saatnud erinevad skandaalid.

Kõvasti kõikuma löönud ka järjekorras juba 19. siseministri Ken-Marti Vaheri tool ning on avaldatud arvamust, et IRLi poliitikute elamislubadega äritsemise skandaali tõttu võib sule sappa saada ka praegune, järjekorras üheksas politseijuht Raivo Küüt, kirjutab tänane

Äripäev

. Kõige käpardlikumalt on politseid juhitud ajal, kui selle valdkonna eest on vastutanud just Isamaa taustaga poliitikud.

Praegu keriva elamislubade skandaali valguses ütleb politsei- ja piirivalveameti juht Raivo Küüt, et temale ei ole minister mingit survet avaldanud. Kuid 1990ndatel oli tavaline, et politsei peadirektori ametikoht sõltus suuresti siseministeeriumit enda käes hoidva erakonna eelistustest ning vahel ka lihtsalt ministri suvast. Piltlikult öeldes ei teadnud peadirektor õhtul, kas järgmine tööpäev jääb selles ametis viimaseks või mitte. Reegel oli aga see, et iga valitsuse vahetusega said sule sappa ka ametite juhid. Kindlamaks muutus politseijuhi ametikoht alles Harry Tuule ametisse asumisega, kui poliitikud leppisid kokku, et politseijuht on ametis viis aastat.

„See amet on ikka tuulte käes olnud," naerab esimene peadirektor Jüri Nurme. Nurme on siiani politseis tööl, tunneb kõiki peadirektoreid ning on näinud nende võite ja kaotusi. Enamik politseiameti peadirektoreid on peale ametist lahkumist kadunud ka avalikkusest, nii mõnedki juhid pole ka ametis oleku ajal olnud oma alal arvamusliidrid. Võib arvata, et ka paljud politseinikud ei oska loetleda hoobilt kõigi 9 peadirektori nime või ka 19 siseministri nime.