Politoloog: me reageerime Venemaa sõnumitele üle
Tartu Ülikooli politoloog Karmo Tüür lausus Venemaa presidendikandidaati Vladimir Putini välispoliitilist programmilist artiklit kommenteerides, et see on mõeldud siseriiklikuks tarbimiseks ja tegelikke suhteid välisriikidega taolised artiklid ei muuda.
Vladimir Putin avaldas hiljuti pikema välispoliitilise kirjutise. Sellele on antud väga vastandlikke hinnanguid. Ühed nimetavad seda puhtaks siseriiklikuks propagandaks, teised aga väga ambitsioonikaks välispoliitiliseks programmiks. Mida teie sellest arvate?
Tunnistan, et olen samuti kohanud taolisi kahepidiseid arvamusi. Pigem arvan ma, et neid dokumente ei kirjutata välispoliitiliseks tarbimiseks. Neid kirjutatakse ikka sisemise elektoraadi jaoks. See, et valimiste eel mõni diplomaat või välisriigi elanik neid loeb – see pole see foorum, milles väljastatakse välispoliitilisi signaale. Selle jaoks on olemas omaette mehhanismid. Kogu see artiklite seeria on mõeldud siiski siseriiklikuks tarbimiseks, näitamaks seda, et tegemist ei ole lihtsalt inimese taastulemisega, vaid et tal on olemas ka oma programm, mida ta tahab nüüd ellu viia. See, et ta ei erine sisus oluliselt sellest programmist, mis enne oli, on teine küsimus. Aga kogu selle artikliseeria mõte on näidata, et on asju, mis tuleb ära teha ja siin ma olen, et seda kõike tegema hakata.
Seal on ka mitmeid konkreetseid seisukohti, osad ka natuke kurjavõitu. Kui tõsiselt me peaks neid võtma?
Mitte väga. Ainuke eesmärk on veenda kohalikku lugevat ja mõtlevat seltskonda, kellele antakse signaal, et tegemist on jõulise inimesega, kellel on jõuline positsioon. Läbi selliste artiklite ei formuleerita välispoliitikat ja tegelikult ei anta ka väljapoole signaale, selleks on teised kanalid ja võimalused.
Ehk siis see, et Eesti ja Läti on nimeliselt ära mainitud...
Seda on tehtud vähemalt aastast 2000, pigem isegi aastast 98, ei, isegi veel varem. Kui mina isiklikult hakkasin Venemaa välispoliitilist retoorikat mõõtma, siis kulminatsiooni saavutas kaasmaalaste teema Eestis ja Lätis 2004. aasta eel, kui me liitusime Euroopa Liidu ja NATOga. Siis oli see asi sõna otseses mõttes igapäevaselt üleval, isegi mitu korda päevas leierdasid välisministeerium ja muud Venemaa kanalid seda teemat. Tegemist on poliittehnoloogilise käitumisega, mis on kogu aeg toonud resultaate. Nad kordavad samu lauseid samas rituaalses võtmes, natuke arvestamata sellega, et olukord on muutunud. Need samad laused samas rütmis öelduna ei pruugi anda sama resultaati, kuid neil pole teist mehhanismi. Neil ei ole teisi kõnekirjutajaid, pole teisi mõttekodasid ega rääkijaid. Samas mehed kirjutavad samu tekste samas olukorras ja kõik see on varem juba toimunud. Loogiline järeldus poliittehnoloogidele jaoks on, et miks ei peaks see toimima ka nüüd?
Kas Venemaa presidendivalimistel on siis üldse mingi välispoliitiline mõju? Kui tuua konkreetne näide, siis Süürias toimuv ülestõus on jaganud ka maailma kahte lehte, kus Venemaa koos Hiina ja Iraaniga toetab valitsust ja paljud teised riigid ülestõusnuid. Kas valimised Venemaal võivad olla üheks põhjuseks, miks Venemaa on nii selgelt Süüria küsimuses Läänele vastandunud?
Ma kardan, et tegemist on täiesti paralleelsete protsessidega. Et Venemaal on valimised, sellele välispoliitikat ei ehitata. Välispoliitika lähtub pikaajalistest strateegilistest huvidest. Välispoliitikat ei allutata valimisvõitlusele. Sellest sisepoliitiline rääkimine, sisepoliitiline retoorika võib sellest sõltuda, seda küll. Aga Venemaa ei ehita oma välispoliitikat üles selleks, et võita presidendivalimisi. Seda enam, et presidendivalimiste tulemus on niikuinii ette määratud.
Ehk meie siin Eestimaal...
Me võimendame signaali üle. Me teeme täpselt seda, mida nad tahavad. Nad tahavad, et me hirmunult loeksime igast artiklist välja ähvardusi ja näete – seda me teemegi.
Tegelikult me peaksime võtma rahulikult ja vaatama, et midagi uut ei ole?
Absoluutselt. Ainus uus asi on Venemaa sisepoliitiline kontekst. Sellepärast tõepoolest kogu see poliittehnoloogide kamp on väga närvis – kuidas tagada see, et tõepoolest ilma suurema pettuseta 50 protsenti pluss vähemalt 1-2 inimest hääletaks esimeses voorus Vladimir Putini poolt. See on ainus, mille nimel mäng käib. Seekord ei saa nad endale lubada suuri võltsimisi, nad peavad selle saavutama mingite võtetega, olgu selleks siis sisepoliitiline või välispoliitiline retoorika. Aga see on retoorika, mis on suunatud sisse, et sundida inimesi valima. Aga välispoliitikat ei ehitata üles selleks, vaid välispoliitika lähtub Venemaa pikaajalistest huvidest.
