“Kas me tõesti tahame pretendeerida Guinnessi rekordile kõige koledama mälestussamba rubriigis (muidugi, kui selline rubriik oleks olemas),” küsib Põldroos Eesti Päevalehe arvamusküljel.

Põldroos märgib, et sambast kumab läbi nõukogulikku mõtlemisviisi. “Selle mõtlemise üks tunnuseid on lihtsustamine ja primitiivsus, kõige lihtsamate, otsesõnu mõistetavate sümbolite kasutamine. Sammas aeti püsti, selle otsa pandi sirp ja vasar. Rist on küll hoopis teise tähendusega sümbol, kuid mõtteviis, mis seda säärasel viisil samba otsa tahab upitada, on tegelikult sama.”

Põldroos leiab, et sammas kujutaks endast ohtu Eesti mainele. “Tallinn — kas mitte see linn, kus seisab see kole sammas?” — nii hakatakse küsima. “Või on eesmärgiks seda välja pakkuda šokiturismi valdkonda kuuluva nähtusena?” küsib Põldroos. “Hea valitsus — ole ettevaatlik! Tavalised lollused ununevad rahva mälus kiiresti, see sammas jääks aga nõmeduse etalonina seostuma teie nimedega sajanditeks!”