“Fosforiiti vajas Nõukogude Liit, paekivi vajab kapitalist — selles on ainuke vahe, kuid lõpuks suubub seegi erinevus ühte ja samasse rahamerre,” lausus Pohlak.

Kose vald tegi Rahkvälja kaevanduse keskkonnamõjude hindamise avalikul arutelul ettepaneku läbi viia uuring kõigi viie kaevanduse käikulaskmise koosmõjude kohta. Vastus kaevandaja poolt oli kategooriline ei — seadus sellist asja ette ei näe.

“Ülalmainitud koosoleku järel tuli Paekivitoodete Tehase suuromanik minu juurde ja pakkus üleoleva naeratuse saatel kihlvedu ükskõik mille peale, et viie aasta pärast on Rahkvälja kaevandus töös,” tunnistas Pohlak ja usub, et  kõik  tööd kaevanduse loomiseks on ettevalmistatud ja kokkulepped tehtud, jäänud on vaid asja vormistamine läbi keskkonnamõjude uuringu.

Teist nii tulusat projekti, kui killustiku saatmine kaevandusest raudteed mööda Paldiski sadamasse ja sealt laevadega Euroopasse, vaevalt et Eestis välja mõelda annab, kusjuures ulatuslik oma tagajärgede poolest on ka kaalu teine pool ehk siis kahju looduskeskkonnale, arvas Pohlak ning küsis: “Kas te kujutate ette olukorda, kus unikaalne orhideeliste kaitseks loodud Natura 2000 ala külgneb 25 meetri sügavuse paekaevandusega, mille mõju looduskaitseala veerežiimile hoiab ära maa sisse valatud hiiglaslik betoonsein?”

Pole võimalik, et looduskaitse võiks sellisena toimida isegi juhul, kui betoonsein suudaks tagada veerežiimi täieliku säilimise, sest looduskaitseala on siiski enam kui mingitesse piiridesse surutud betooni valatud saar; nii saab mõelda vaid bürokraat, kelle maailm ei ulatu kirjutuslauast ja seaduste sõnasõnalistest tõlgendustest kaugemale ja nii saab loodust kaitsta vaid paberil.

“Sellises mahus Eestimaa elukeskkonna ja veel haruldase elukeskkonna hävitamine ei ole mõistlik, eriti arvestades, et probleem killustikuga pole üldine ja et meil on alternatiiv olemas Ida-Virumaa tuhamägede kasutuselevõtmise näol,” leidis Pohlak.