Peterburi eestlased kodumaale naasta ei kavatse
Peterburi eestlaste saatused on väga erinevad - mõni sündis Venemaal, mõni kolis sinna pärast sõda, mõni läks Peterburi õppima, aga leidis naise ning rajas sinna oma kodu.
Elvira, kelle mõlemad vanemad on eestlased, sündis Vologda oblastis ja kolis Peterburi 1949. aastal. Elvira räägib eesti keelt üsna soravalt, kuid on tunda, et vene keeles rääkimine on talle lihtsam. "Mu mõlemad vanemad on eestlased. Ma oskan küll eesti keeles rääkida, kuid kirjutan vigadega. Pärast meheleminekut ma eesti keelt enam ei rääkinud - mehe peres suheldi ainult vene keeles," rääkis Elviira Delfile.
Elvira kuulub 500-liikmelise Eesti seltsi juhatusse. "Aktiivseid liikmeid on seltsis sada. Ma olen seltsis olnud 20 aastat ja me oleme kogu aeg pidanud üürima endile ruume, aga nüüd on meil oma maja," rõõmustab naine Jaani kiriku taastamise
üle.
Eestisse tagasi pole Elvira sõitnud seepärast, et kogu tema elu on juba seotud Peterburiga ja tema pere on siin. Tema tütred eesti keelt ei oska ja neist on kasvanud venelased.
Eesti seltsi eelmine esimees Jaan Maldre sündis Eestis, kuid suundus Peterburi aspirantuuri, leidis seal naise ja jäigi. "Mu naine oli venelane. Jäin siia, sest pere oli siin ja polnud mõtet lahkuda. Aga Eesti on mu kodumaa, mida ma väga armastan," sõnas 39 aastat Peterburis elanud Maldre, kelle lastest üks elab Tallinnas, üks Chicagos.
Noor eestlanna Mari saabus Peterburi mõned aastad tagasi. Praegu töötab ta Eesti Kontserdi Venemaa esinduses. "Tahtsin õppida näitlejaks. Astusin sisse, kuid ei lõpetanud," rääkis Mari, kes Peterburi saabudes ei osanud praktiliselt sõnagi vene keelt, kuid nüüd räägib soravalt.
Küsimusele, kas ta ei kavatse Eestisse naasta, naerab ta ja raputab ägedalt pead: "Ei, ei kavatse. Ma olen abielus venelasega ja meil on tütar."
