Alpinismimeister Jaan Künnapi suu läbi kõlanud arvamus, et alpinistide kukkumise võis põhjustada köieta või liiga väikeses grupis liikumine, ei pea täpselt samadesse mägedesse suunduva Suurväli sõnul paika.   

„Kõik see on täielik jama ja spekuleerimine. Praegu on olemas kaks allikat, Peruu pressiteade ja välisministeeriumi info. See, mis Künnap on rääkinud, on täielik spekulatsioon. Kuna Annemai ei ole veel rääkinud, siis me ei tea, miks jääsild murdus ja mis seal tegelikult juhtus,“ viitas Suurväli ainsale ellujääjale Annemai Märtsonile. 

„Kõik, mida siit selle kohta arvatud on, on tõenäoliselt vale,“ oli Suurväli kindel.

Selles, et ronijad ja nende ettevalmistus oli tasemel, Suurväli ei kahtle. „Sama hea oleks küsida, kas Neeme Järvi oskab orkestrit juhatada. Nad olid kõik minu sõbrad ja olen nõus sellega, mis Alar Sikk öelnud on – nad kõik olid äärmiselt kogenud alpinistid."

Suurväli sõnul pakub piirkond alpinistile mitmeid väljakutseid. „Alpide kõrgeim tipp on 4800, õnnetuspaiga Tocllaraju 6000 meetrit kõrge ja selles mõttes on ikka kõrged ja lumised. Ka kliima on teistsugune kui Alpides ja Aasias.“ Suurväli sõnul on see piirkond, kus õnnetus juhtus, liustikuga kaetud ja marsruut ei ole kerge, rääkis Suurväli. „Superraske ta ei ole, ta on täpselt vahepealne, kuid mitmete keeruliste võtmelõikudega.“ Suurväli lisas, et tema info pärineb raamatutest, kuna kohapeal ta ise veel käinud ei ole.

Küsimusele, kas päästemeeskond, kelle sündmuspaigale jõudmine võttis pool ööpäeva, reageeris piisavalt kiiresti, hoidus Suurväli hinnangut andmast. „5900 meetri peale ei saagi kiiresti ligi,“ pakkus ta. „Kui oleks võimalik olnud helikopteriga tulla, siis oleks võib-olla jõudnud kiiremini. Nad kukkusid 20-meetrisesse jääprakku ja kui sealt kukub veel midagi peale… Ja kas sellisel juhul tund varem või tund hiljem kohale jõudmine enam väga loeb, on siit Eestist väga keeruline öelda.“

„See on uskumatult kurb õnnetus ja meie kaastunne lähedastele,“ lisas Suurväli lõpetuseks.