Pereelu käib eestlasele üle jõu

Lähisuhete demokraatias alles algaja eestlane ei oska perekonnas kaasa ja lapsega arvestada, vaid kipub esmalt ikka enda huvisid esiplaanile asetama.

Abielude arv on Eestis sarnaselt Euroopaga järjest kahanenud, järjest enam eelistatakse vabakooselu. See näitab, et traditsioonilise mehekeskse kirikliku abielu kõrval on arenemas liberaalsemad kooseluvormid.

Individuaalsete valikute rohkusega kaasnevad perekonnas rollisegadus, ebakindlus ja otsustamatus, süveneb egoism, eriti kui täitmata jäävad selleks olulised eeltingimused nagu enesepeegeldamis- ja läbirääkimisvõime, pereliikme, sh lapse arvestamine endaga võrdväärsena, paindlikkus ning oskus hoida lähedust kui vastastikuse mõistmise ja üksteise vajaduste arvestamise alust, hoiatab sotsioloog Dagmar Kutsar Postimehe arvamusveerus.

„Lähisuhete demokraatias oleme alles algajad,” nendib Kutsar. „Teeme sageli valikuid, mis eelkõige endale sobivad, mõnele või kõigile teistele pereliikmetele aga probleeme tekitavad. Oskame rõõmu tunda valikute vabadusest, samas kipume unarusse jätma oma lähikondsete vajadused.”

Traditsiooniliste väärtuste kõige kindlam säilitaja on laps, nendib Kutsar samas. „Ta teeb seda oma olemasolu kaudu, vanemliku kohusetunde loomise kaudu, kuid ka argirutus kaotsi läinud põlvkondadevaheliste sidemete taastamise kaudu.”

Ka vabasuhetes paarid hakkavad peale ühise lapse saamist oma elukorraldust ümber hindama, alustades sageli oma kooselu registreerimisest.

Euroopa riikides peetakse üha sagedamini kõige sobivamaks kahelapselist, harvemini kolmelapselist tuumperet, nendib sotsiloog. “Just selline peretüüp võimaldab kõige paremini sobitada traditsioonilist lastesaamise väärtustamist peres isiklike vajaduste ja ressursside ning välistingimustega.”