Mardna: kliiniliselt surnud inimest ei pea tingimata elustama
„Igal konkreetsel juhul on sellest rääkida väga keeruline,“ tunnistas Mardna. „Peab hakkama peale sellest, mis situatsioonis on kohustuslik elustamine ja mis ajal on kohustus mitte elustada.“
See hind, mida meie ühiskond maksab praegu inimeste lootusetult haigete inimeste elus hoidmiseks, on ääretult kõrge. „See on küsimus, kus me kasutame ebaproportsionaalselt vahendeid ja kus kvaliteedi ja hinna suhe ei ole tasakaalus,“ möönis Mardna. „Olles üksikute otsustamisjuhtumite juures, on neid väga raske teha. Head tavad on reguleerimata.“
Mardna sõnul on kõrgelt arenenud meditsiin võimeline hoidma eluks sobimatut organismi vegetatsiooni tasandil praktiliselt lõpmatuseni. Ta tõi näiteks Peterburis jääkamakaga pähe saanud Milana, kelle ravi Saksamaal maksab palju, kuid kelle tervislik seisund välistab tervenemise.
Kliiniliselt surnud inimest ei peaks elustama
„Eestis me pole nii kaugel, et eutanaasia seadustada,“ kõneles Mardna. „Me peame sinna liikuma samm-sammult.“
Esimene samm võiks Mardna sõnul olla juhend meedikutele, mille järgi otsustada, millisel juhul ei ole arstidel enam kohustust patsienti elustada, mitte teha intensiivteraapiat. Siinkohal meenutas doktor Anneli Rõigase poja surma, kus tema hinnangul nõuti elustamist praktiliselt surnud inimesele.
„Tsiviliseeritud riikides on paljudel inimestel passi vahel selline kiri, et neid kliinilise surma puhul mitte elustada ja võib kasutada nende organeid,“ rääkis ta. „Tean paljusid tohtreid, kelle on selline kiri taskus,“ sõnas ta ja lisas, et temalgi on omakäeline vabas vormis avaldus, milles ta palub ennast kliinilise surma korral mitte elustada. Oma vanuse tõttu ei pea ta võimalikuks elundidoonorlust.
Teadlikud inimesed nõustuvad elundidoonorlusega
„Vanematel inimestel ei saa kasutada nende neeru, maksa ja südant, aga saab kasutada näiteks silma vikerkesta või luud,“ selgitas Mardna.
Arstidel on Mardna sõnul tihti kokkupuude sellega, et sugulaste veenmine elundidoonorluseks kulutab kulutab kogu selle aja ära, mis elundi siirdamiseks on jäänud. Mardna sõnul on tegemist kodanike vastutusega.
„Kui inimene siit ilmast õnnetuste tagajärjel lahkub, siis tema kehaga saab kedagi aidata,“ sõnas ta. „Normaalne oleks, et teadlikud kodanikud annavad selleks loa.“
Šveitsi tohtrite seas on Mardna sõnul käibel must huumor, et kui saabub mai ja noored mehed sõidavad mootorratastega mägedesse, siis algab neil "elundidoonorite kõrghooaeg".
Doonorlus ei tööta hästi nii väikeses riigis nagu Eesti, sestõttu on vajalik ühinemine näiteks Skandinaavia ühispangaga, sest areaal peab olema hoopis suurem. „Me ei saa lahendada seda 1,3 miljoni inimesega, siin peab olema rahvusvaheline koostöö,“ märkis ta.
