Peeter Mardna: hooldusraviasutused pole igiliikurid
Mardna sõnul esitavad inimesed sageli arstidele põhjendamatult kõrgeid nõudmisi ja ütlevad, et arst ei tunne kaasa või on osavõtmatu.
„Arsti ja tavakodaniku vahe on see, et arst teab, mis on tema tegevuse tagajärg,“ rääkis Mardna Delfile. „Vanuse pärast ei jäeta küll kunagi ühtegi ravi ära, aga kui uuring ei anna efekti, siis seda ei tehta. Inimesed arvavad, et uuring taastab tervist, aga ravida saab ainult seda, mis on ravitav.“
Mardna leiab, et hooldusravist peaks rahulikult rääkima, ilma konkreetsete näideteta. Ta möönis, et kõik arstid ja meditsiinitöötajad ei ole inglid, aga keeldus uskumast, et haiglas tehakse kõik selleks, et tülikast vanainimesest vabaneda.
„Ma ei usu seda lihtsalt, ma pole oma töö jooksul seda näinud, et haigele ei anta süüa, et tehakse aknad lahti, et ta saaks kopsupõletiku. See on nii drastiline, ma pole sellist asja näinud.“
Mardna sõnul on see mitme otsaga asi. Ta ei õigusta hooletust ja leiab, et seda saab parandada siis, kui hooldushaiglasse saab valida vastavat kaadrit. „See probleem on, probleemist tuleb rääkida, aga ilma emotsioonideta,“ lausus ta. „Hooldusasutused on alarahastatud ja nende töötajad ei ole ühiskonna poolt hinnatud, millest tingitult on ka kaader kehvem.“
„Ma ei taha öelda, et hooldusasutustes on kõik korras, aga ega nad ei ole ka perpetuum mobile’d, mis ilma kütuseta lõpmatuseni töötavad,“ ütles Mardna. Ametlikult on hooldusasutused mõeldud õenduskodudena, kuid inimesed eeldavad, et seal tehakse ka täismahus uuringuid ja ravi.
Mardna sõnul hooldushaiglas arstiabi enam ei anta ja uuringuid ei tehta, sinna saadetakse inimene haiglast, kus talle on juba uuringud tehtud ja ravi määratud, mida hooldushaiglas siis jätkatakse.
„Seal saab põhimõtteliselt kergendada inimese siit ilmast äraminekut,“ tõdes Mardna. „Ega need uuringud enam midagi ei päästa. Minu teada loodusseaduste vastu ei saa ka arstid võidelda.“
Riik ei ole meditsiinis kasumi peal väljas
Mardna sõnul on küsimus meie riigi rikkuses ja vaesuses ning korrektne pole võrrelda meie teenuseid ja taset Euroopa tasemega. „Aeg-ajalt meil üritatakse tervishoius teha mustlashobuse sündroomi, et näete — homme oleks hobune esimest päev õhutoidul, aga täna suri ära,“ illustreeris Mardna.
„Praegu hakkab juba ka Ameerikas mööda minema see jutt, et riik on halb peremees,“ rääkis Mardna. „See on ettevõtjate eskaleeritud jutt, miks ta peaks halvem olema, kui asutus on hästi juhitud. Riik ei ole meditsiinis ja hariduses kasumi peal väljas, aga eraettevõtlus on.“
Vanainimese kapriisid
Mardna oli kriitiline hooldusravi vajavate inimeste pereliikmete suhtes, märkides, et järeltulev põlvkond peaks esivanemate eest rohkem hoolitsema. „Me peame meeles pidama, et vastavalt seadusele on vanemate eest hoolitsemine meie püha kohus,“ lausus ta.
„Me ise ei taha oma vanainimese jaoks eriti palju teha ja tahame, et keegi teine teeks ära, ja seda veel nii, et omaksed ise ei peaks ka maksma,“ kõneles ta. „Inimene, kes on oma ema või vanaema hooldanud kas või paar kuud, saab aru, kui raske see on. Ega neid lõpmatu empaatiaga inimesi hooldusasutusesse väga palju ei jagu.“
Tohter viitas vanainimeste kapriisidele ja sellele, et nad ei anna oma tegudest sageli aru. Ta tõi näiteks, et kui vanainimest on just pool tundi tagasi söödetud, siis ta võib väga vabalt kohe järgmiseks öelda, et ta pole kaks päeva üldse süüa saanud.
Mida me saame teha?
Töötades Nõmme sotsiaalhoolekandeosakonnas nägi Mardna enda sõnul 50 kuni 80 vanainimest, kes ei saanud oma majapidamisega hakkama ja palusid raha nii katuse parandamiseks kui ka kütteks, kuid nad polnud nõus oma elukohast ära kolima.
„Neil oli maist vara nii palju, et selle eest oleks oma elu lõpuni saanud elada Villa Benitas, aga nad tahtsid kindlasti oma varanduse ja koli hulgas surra ja kirjutasid üle paari kuu linnaossa palvekirju, et neil ei ole raha kütte ostmiseks või elektri eest maksmiseks,“ kõneles ta.
Mardna sõnul on see psühholoogiline küsimus, millega ühiskond peaks tööd tegema. „See on üldise mentaliteedi muutumine — kuidas inimene kogub endale maist vara ja kuidas ta seda kasutab,“ sõnas ta. „Ma saan aru, et ta tahab lastele pärandust jätta, aga kõigepealt peaks enda peale mõtlema.“
Mardna rääkis oma pikaajalisele kogemusele tuginedes, et niikaua, kui inimene elas, polnud mitte kedagi, kes tema vastu oleks huvi tundnud, aga juba järgmisel päeval pärast inimese siitilmast lahkumist, oli päris mitmeid, kes tema pärandust nõudma tulid.
Pikaajalist haiglajuhi kogemust meenutades rääkis Mardna, et ühel hetkel tuli haiglas ära keelata ususektide esindajate külastused, sest viimased püüdsid vanainimesi oma usku pöörata ja nende maist vara oma pärandiks määrata.
Uus kindlustus — vahetad eluaseme hooldusravi vastu
Mardna sõnul on hooldusravi rahastamise skeem koostatud nii, et haigekassa maksab 20 protsenti, omavalitsus 40 protsenti ja ülejäänu maksab patsient või tema lähedased. Samal ajal on aga omavalitsuste tulubaas vähenenud ja vanurite hulk suurenenud.
„See süsteem ei toimi,“ nentis ta ja pakkus, et peaks käivitama täiendava kindlustuse vormi, et inimene kogub vahendeid, mille eest tasutakse tema hooldus kuni elupäevade lõpuni. Seejuures peab sellist süsteemi toetama ühiskondlik kaitse.
Mardna tõi näiteks, et linnaosavalitsuse juures organiseeritakse ja kindlustatakse, et üksikvanurid, kes annavad ära oma 3-4-toalised korterid, saavad vastu hooldusteenuse oma elupäevade lõpuni.
Ta meenutas oma töökogemust, kus 28 inimest 35 inimesest olid sellise ettepanekuga nõus, et neile tagatakse sotsiaalmajas koht elu lõpuni. „Kinnisvarahaid on seda seni Eestis takistanud, mujal maailmas see asi toimib,“ kõneles Mardna. „Seda peaks lihtsalt avalikult arutama, kuidas ja mismoodi me võiksime seda teha.“
Eesti hooldusravivõrgu arengukava järgi on Eestis hinnanguliselt umbes 30 000 geriaatrilist eriabi vajavat inimest, kelle jaoks oleks vaja vähemalt 50 eriarsti ehk geriaatrit, Põhjamaade standardi kohaselt isegi kuni 100 geriaatrit. Samuti on vaja ligikaudu 400 geriaatriavoodit aktiivravihaiglates ja 22 000 geriaatrilise seisundi hindamist aastas.
