ETV saade „Pealtnägija“ vahendas Gerli ja Jaanuse loo sellest, kuidas noor pere läks kohtusse, et lapsendatud beebi riigile tagasi anda, sest arstid ei andnud beebile elulootust. Kohus tunnistaski lapsendamise kehtetuks.

Aastal 2006 abiellunud noored ise lapsi ei saanud ja panid end lapsendamise järjekorda. Nende ainuke soov oli, et laps oleks terve.

Lapsendamise protsess kestis üle paari aasta. 2011. aasta detsembris tõid nad haiglast koju poja ja miski ei viidanud sellele, et lapsel võib midagi korrast ära olla.

Mõne nädala pärast aga küsis perearst vanematelt, kas laps on kogu aeg nii närviline ja ütles, et see ei ole õige asi, meenutas isa Jaanus. Perearst pani aja spetsialisti juurde uuringutele. Vanemad uskusid viimse hetkeni, et poisi tervist on võimalik parandada ja lapsest loobumise mõtete neil polnud.

Mullu märtsis aga tuli diagnoos, mis tõi päevavalgele, et lapsel on kaasasündinud aju arenguhäire, mille puhul ennustati tema elueaks maksimaalselt ühte aastat.

Arstid, kes tuvastasid lihtsustatult öeldes lapsel peaaju osalise puudumise, andsid vanematele mõista, et laps peab olema hooldushaiglas arstide pideva järelevalve all. Arstide hinnangul poleks laps kunagi hakanud kõndima, rääkima ega ära tundma ka oma vanemaid.

Meedikud soovitasid lapsest loobuda. Vanemaid toetas Tartu maavalitsuse lastekaitse peaspetsialist Tiina Kivirüüt.

Oma avalduses kohtule tõid vanemad välja, et neid on eksitatud lapse tervisliku seisundi suhtes. Haiglal, kus laps sündis, ei olnud lapse uurimiseks vastavat aparatuuri ja seaduse järgi võibki tervisetõendi väljastada välise vaatluse järgi.

Antud pretsedent on aga algatanud arutelu, et edaspidi oleks kindlaks määratud uuringud, mida seadus kohustaks lapsendatavale lapsele enne lapsendamist tegema.

Täna kasvab Gerli ja Jaanuse peres uus poisslaps, kes on samuti lapsendatud, kuid terve nagu purikas. Vaatamata sellele, et juriidiliselt ei ole Gerli enam puudega lapse ema, jääb ta hooldekodus elava lapse juures enda sõnul käima aga kuni lõpuni.