"Pealtnägija": Merivälja pansioni juhataja ja sotsiaaltöötaja kulutasid aastaid jõukate hoolealuste raha luksuslikule elule

 (254)
Merivälja pansionaat
Merivälja pansionaat aastal 2012Foto: Ilmar Saabas

Saksamaa Kursana ketti kuuluva Merivälja pansioni juhataja ja sotsiaaltöötaja rüüstasid aastaid süsteemselt jõukaid hoolealuseid ning kulutasid raha luksuslikule elule, vahendas ETV saade "Pealtnägija". Kui skeem ilmsiks tuli, kajastas seda ka "Pealtnägija", kuid nüüd aastaid hiljem selgub, et toona avalikuks tulnu on ainult jäämäe veepealne osa.

Teadaolevalt oli esimene ohver Ameerikas ja Kanadas elanud Sulev Kasak, kes naasis vanuigi kodumaale. Aastal 2006 aitas tal Merivälja pansionisse kolida endine diplomaat, nüüdne advokaat Argo Küünemäe, kellega nad tutvusid juba Kanadas. Aastal 2009 selgus järsku, et arhitektina töötanud vanahärral ei jätku raha arvete maksmiseks.

„Ma võtsin Sulev Kasaku käekõrvale, läksime panka ja pangas palusin väljavõtet, kus siis selgus, et isikul pidi olema arve peal umbes 700 000 krooni, kuid arve oli peaaegu nullis. Ja kui ma pangaväljavõtte pealt siis avastasin, et ülekandeid on tehtud Merivälja pansionaadi direktrissi arve peale otse, siis arusaadavalt tekkisid mul küsimused,” rääkis Küünemäe.

Paar kuud pärast Sulevi asumist pansionaati algasid ülekanded asutuse juhataja Tiina Saarmaa sugulase arvele ja hiljem juba otse direktrissi enda kontole. Saarmaa kasutas väliseestlase arvet isegi selleks, et tellida oma sugulastele hauakivi maksumusega 850 krooni. „Tiina Saarmaa käes oli Sulev Kasaku ID-kaart ja ka pangakoodid. Ja läbi selle oli lihtne kandeid teha,” sõnas Küünemäe.

Seotud lood:

Kokku kadus Kasaku pangaarvet kolme aastaga 563 000 krooni ja sellega seoses algatati ka kriminaalasi. Saarmaa kahetses, maksis enamuse rahast tagasi ja sai 2010 juunis tingimisi karistuse. Info vargusest ei jõudnud aga ei tema tööandjani ega uuritud ka, kas kannatanuid on veel.

Juba 2010 alguses – ehk samal ajal kui menetletakse Sulevi raha varastamist – kaebasid 1916. aastal sündinud Meta sugulased, et memme kontolt kadus 20 000 krooni. Toona väitsid Saarmaa ja pansioni sotsiaaltöötaja Inge Aas, et Meta unustab ja on ebaadekvaatne ning kriminaalasi lõpetatigi tõendamatuse tõttu.

Tegelikult olid direktor ja sotsiaaltöötaja selleks hetkeks püsti pannud skeemi, mille sihikul olid eakad kliendid – enamasti väliseestlased, kellel on palju raha, aga mõistus või nägemine pole enam nii klaar. Näiteks on säilinud mustand, kus toosama Ameerikast naasnud Meta annab Inge Aasale „tagastamatut laenu“ 150 000 eurot. Õnneks jäi too paber allkirjastamata. Küll aga sai Aas voli võtta Meta arvelt 15 000 eurot poja silmaoperatsiooniks ja tagatipuks pani memm sotsiaaltöötaja oma testamenti üheks pärijaks. Samal ajal reisis Aas korduvalt Sri Lankale, kus tal oli armuke, keda rahaliselt toetas.

Tiina Saarmaa viis aga väliseestlanna Sylvia nii kaugele, et ta võttis pangast eri valuutades välja kokku 300 000 krooni ja paigutas selle direktori seifi. Saarmaa asendas raha ajapikku märkmepaberi plokkidega. Samal ajal oli Saarmaa katseajal eelmise varguse eest ja andis aru kriminaalhooldajale. Too kirjutas oma aruandes: „Isik väga kahetses toime pandud kuritegu. On toimetulev, oma eluga saab hakkama, varasematest vigadest on teinud õiguskuulekad järeldused.”

Asi hakkas välja tulema tänu Austraalias ja Kanadas elanud ehitajale Eduard Savitootsile, kes kolis Meriväljale eluõhtut veetma aastal 2005 ja klappis tüüpilise ohvri profiiliga. 95-aastane härra, kelle kontol oli maja müügi raha ja regulaarselt laekuv Kanada pension, oli muidu igati hea tervise juures, kuid tema nägemine oli kehv. Carmen Marnat abistas algul oma tädimeest poes ja pangas käimisel, kuid ühel hetkel võttis selle üle Tiina Saarmaa. „Jättis väga, väga meeldiva mulje, ütleks. Et oskas väga ilusasti, hoolitsevalt rääkida vanainimestega. Väga selline, ei tundunud midagi imelikku,” rääkis Marnat.

Kui aastal 2011 tekkisid Eduardil esimesed kahtlused, rahustas juhataja sugulasi, et tegu on ealiste iseärasustega. Jõulude ajal viis vanahärra nad siiski nii kaugele, et mindi panka. „Avanes šokeeriv pilt, sest et ma ei uskund seda, kui ma vaatasin seal, kuidas oli kaubamajades ja Denim Dreamis ja igal pool kauplustes käinud. Minu jaoks oli see šokeeriv, ma ei saanud aru, mis toimub,” sõnas Marnat.

Tagantjärgi oli näha, kuidas aastatel 2010-2011 käib süstemaatiline sularaha välja võtmine päevamaksimumi piires, lisaks käidi brändikauplustes, spaades, restoranides ja reisidel. Kõik see toimus paralleelselt mitme vanainimese, seal hulgas Eduardi arvel. Nüanss, mille Carmen Marnat avastas, oli, et Kaubamaja naistemaailmas kasutati küll 9-5aastase härra pangakaarti, aga direktori Partnerkaarti. „Ja nii ma saingi kohe Kaubamajast teada, et Partnerkaarti on kasutatud ka ja see oli Tiina Saarmaa,” ütles Marnat.

Kokku oli Eduardi kahju 32 000 eurot. Jaanuari lõpus 2012 Saarmaa ja Aas vahistati, tehti läbiotsimised ja ilmus esimene „Pealtnägija” lugu, kus pansioni ametlik esindaja kinnitas, et kõik tuli nagu välk selgest taevast.

Loe veel

Tagantjärgi selgus, kuidas vargad töötasid näiteks Eduardi puhul sünkroonis. „Inge oli koridoris, jälgis, kas Eduard sööb näiteks, siis läks Tiina võttis seifist tal kaardi ja läks kasutas seda. Vahepeal hoidis nädal aega isegi, kui nad kuulsid, et mina veel ei tule,” rääkis Marnat.

Kannatanud olid kõik nõus kiirkorras kokkuleppemenetlusega. „Olin nõus sellepärast, et Eduard oli piisavalt vana ja oli mure, et äkki temaga juhtub midagi ja et siis saaks see äkki lahenduse enne,” ütles Marnat. Otsus kuulutati välja 30. augustil 2012 ja Eduard, kelle tähelepanelikkusest asi algas, suri kolm päeva hiljem. Tiina Saarmaa, kes sooritas kuriteod katseajal, sai karistuseks kaks ja pool aastat vangistust, Inge Aas tingimisi. Saarma, kes sai vanglast välja ennetähtaegselt 2013, ei taha täna vanast asjast rääkida.

„Loomulikult, ma olin ise ka paljudes asjades, ütleme, et süüdi. Et vales ajas, vales kohas, et aga ma olen ise sellest kõigest välja tulnud, ilma igasuguste teiste suuremate abideta. Ja andke mulle, andke mulle palun see võimalus, et ma saan rahulikult oma elu edasi elada,” ütles Saarmaa telefonis „Pealtnägijale”. „Ma olen pigem ainult pettunud selles kohtusüsteemis ja kogu selles, et lahendused nii kerged on ja tegelikult võib ju nii lihtsalt varastada ja kohe välja tulla ja elada uuesti oma uut elu,” ütles Marnat.

Kokku jõudis kohtusse viis kannatanut kogusummaga 140 000 eurot, aga see oli ainult jäämäe veepealne osa. Politsei pani kokku kaheksa köidet uurimismaterjale, aga tagantjärgi selgus, et iga kivi alla ei vaadatud. Maia-Liisa Mürkel nägi veebruaris 2012 „Pealtnägija” saadet ja teda tabas äratundmine. Tema vanaema Eugenia Piel veetis viimased aastad Merivälja pansionis. Elupõline vandeadvokaat, kes keskendus just kriminaalasjadele, oli loomult kahtlustav ja keeruline natuur, mistõttu side oma perega peaaegu katkes. „Mina olin tegelikult suhteliselt ainukene inimene, keda ta, noh, praktiliselt lõpuni ei kahtlustanud mitte milleski,” ütles Mürkel.

Nii läkski, et proua Pieli Meriväljale paigutamise organiseeris hoopis tema endine õpilane ja kolleeg Eva Tibar. Pansioni kulu katteks müüdi proua korter Tallinnas Kapi tänaval. Tehingut hinnaga ligi miljon krooni vahendas maakler Virve Vainomäe. Maia-Liisa vanaisa ja proua Pieli abikaasa oli maalikunstnik Ülo Teder, tänu millele oli perel kunstikollektsioon, mis koliti nüüd samuti pansioni keldrisse hoiule. Vanaisa suri 2009 suvel Järve hooldushaiglas ja vanaema järgnes 2010 kevadel Meriväljal. Lapselaps sai nüüd ootamatult teada, et pansioni ees on ligi 40 000-kroonine võlg.

Kuni kaks aastat hiljem puhkeb skandaal. Nüüd pöördus Mürkel oma kahtlustega prokuratuuri, seda enam, et omal ajal läksid ju ikkagi kaotsi ka umbes 30 maali, mis pansionaadi keldris olid. Kui politsei proua Pieli pangaväljavõtteid vaatas, tulid välja suured sularaha väljamaksed, aga ka üks ülisuur ülekanne otse Tiina Saarmaale. Aasta enne surma, 12. märtsil 2009 tehti Eugenia Pieli nimelt 363 000-kroonine ülekanne Tiina Saarmaale märkega „asjaõiguslepingu sõlmimiseks“. Samal päeval erastas Saarmaa selle eest 27-hetarilise krundi Järvamaal, mis vormistati abikaasa Rein Saarmaa nimele.

„Ma elu sees tegelikult ei usu, et tegelikkuses oleks seda saanud teha lihtsalt kingitusena,” ütles Mürkel. Saarmaa keeldus kategooriliselt „Ma ei kommenteeri, ma ei kommenteeri ühtegi, ühtegi küsimust,” ütles ta.

Lisaks tegi vanaproua kaks makset maakler Virve Vainomäele – 30 000 krooni selgitusega „laen“ ja 25 000 krooni selgitusega „ülekanne“. Kuna Eugenia Piel oli selleks hetkeks surnud ega saanud ise ütlusi anda, hindas politsei asja tupikuks ega selgitanud lähemalt ei ülekannete põhjusi ega maalide saatust. Prokurör lõpetas uurimise Pieli ja veel ühe surnud daami puhul, kes samuti Saarmaale suuri summasid andis.

Valitses vaikus, kuni eelmise aasta alguses ilmus Osta.ee keskkonda müüki Mürkeli vanaisa Ülo Tederi töö, mis pansionist kadus. Müüjaks osutus maakler Vainomäe poeg, kes kinnitas, et taieseid leidub veel. Lapselast esindas juristi taustaga Mario Ojalo, kes varem kandis nime Marian Vahuri ja figureeris ise mitmes sekelduses, kuid antud loos ei oma see tähtsust. Tema marssis nüüd otse Vainomäe büroosse maale nõudma. „Eks see tuli talle nagu väga äkki, ja võib-olla see üllatusmoment selle asja juures pani teda nii palju liigutama, et ta sai aru, et nüüd on see asi nagu lõppenud,” ütles Ojalo.

Lugu lõppes sellega, et 5. juunil tõid Eva Tibar ja Virve Vainomäe ootamatult tagasi 16 taiest, mis väidetavasti maakleri käes olid. Ehkki lapselaps ja tema esindajad kahtlustavad, et daamid kuritarvitasid omal ajal tema vanaema usaldust, kinnitab Virve Vainomäe, et sai maalid omal ajal Eugenia Pielilt kingiks ning raha tänutäheks abistamise eest ja pole midagi valesti teinud. „Mina ei usu elu sees, et keegi neid kinkis neile. See on nagu päris selge, et see nii ei ole,” ütles Mürkel.

Kokkuvõttes võib maalidega seonduv olla lihtsalt möödarääkimine, aga proua Pieli rahaga ostetud talu Järvamaal kuulub endiselt sarivaras Saarmaa perele. „Kõik on korrektne, karistus on ära kantud ja see tähendab, seda summat ei ole kunagi välja mõistetud, sest et seda ei saa tõestada. Kuigi kahtlus jääb,” tõdes Mürkel.

Samamoodi jäid tegelikult tühjade pihkudega teised kannatanud. Inge Aas kirjutas küll nõretava vabanduskirja, aga raha tuli ainult nii kaua, kui ta oli katseajal. „Ei ole senimaani keegi vabandanud ei meie ees, ei, Tiina isegi ei vabandanud Eduardi ees kordagi,” sõnas Mürkel. „Ma teen täpselt nii, nagu Eesti Vabariigi seadused seda ette näevad. Minult võetakse maha, ma olen alla miinimumi palgaga tööl. See on juba kohtutäiturite probleem, kes kuidas, kuidas nad seda jaotavad, kuidas nad seda teevad,” ütles Tiina Saarmaa. „Kohtutäiturid ütlesid, et perspektiivi polegi. Et teie elu aja jooksul te seda nagunii ei näe ja sellel ei ole mingit mõtet, sõna otseses mõttes,” nentis Mürkel.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare