Mõnigi omavalitsus on kokku puutunud peredega, kes kusagilt Eestimaa avarustest ilmuvad ja siis ühtäkki jälgi jätmata kaovad. Enamasti jahivad rändpered paremat äraelamisvõimalust või põgenevad võlgade eest, kuid on ka selliseid, kellel koledad luukered kapis. Elukohavahetusega üritavad nad varjata ränki laste väärkohtlemisi.

„Osa peresid põgeneb lastekaitse eest,“ lausus Tallinna perekeskuse pereteenistuse juht Tuuli Mõistlik, rääkides loo perest, kus pereisa peksis naist. „Küll kutsuti politsei, aga naine võttis tunnistused tagasi ja muudkui leppis ära. Lastel aga tekkisid arenguprobleemid.“

„Kui katsusin emale selgitada, et lapsed kannatavad, siis pani pereisa konkreetselt rusika lauale ja ütles: „Me kolime minema ja ei ütle, kuhu!“,“ meenutas Mõistlik. „On selliseid juhtumeid, kus pere ei lase ligi ei lastekaitse- ega peretöötajat. Ja ometi on teada, et midagi on väga hullusti. Samas kui lapsega midagi juhtub, siis avalikkuse ees jäävad süüdi sotsiaaltöötajad.“

Mõistliku sõnul õnnestubki probleemsetel peredel mõneks ajaks sotsiaalhoolekande vaateväljast pääseda, eriti kui toetuste vastu huvi ei tunta. Väga pikaks ajaks tavaliselt peitu pugeda ei õnnestu, sest probleemid käivad perega kaasas. „Kunagi aastaid tagasi oli meil väga raske väärkohtlemisjuhtum,“ meenutas Mõistlik. „Pere tuli ei-tea-kust, Tallinnas õnnestus neil tükk aega vaikselt elada, kuni pere ühe lapse surmajuhtumini, hällisurmani – laps lämbus autos oma okse sisse. Alles siis tuli välja, et siin elab selline pere. Kui hakkasin nendega tegelema, tulid üsna ruttu välja väga rasked väärkohtlemised. Ülejäänud lapsed, neid oli sel ajal kaks, muidugi eraldati perest. Samas jäi ema kohe kolmandat ootama. Sünnitusmajast põgenes ta otse minema, ja siis nad liikusid jälle järgmisesse kohta elama.“

Mõistliku sõnul tuleb aeg-ajalt taolisi juhtumeid ette, kus ema, kellel on ühes omavalitsuses laps ära võetud, läheb järgmisesse ja sünnitab uuesti. Ja kui ka see laps ära võetakse, võtab ema järgmise koha sihikule. Kuigi pere püüab nii „puhtalt lehelt“ alustada, on Mõistliku sõnul üldiselt ikkagi nii, et kui probleemidega pere ära kolib, siis läheb toimik talle järele.

Rändperedega on kimpus ka koolid. „Tihti ei jõua lapsed kooli, hinded on viletsad, lisaks käitumisprobleemid, konfliktid õpetajatega, suits, alkohol, vägivald,“ seletas haridusameti vanemspetsialist Urmas Sadam. „Ja siis räägime riigi koolis lapse mõjutamisvahenditest ehk sellest, kuidas last karistada. Miks me karistame last, kui ta vanemad ei tule eluga toime – see on ju lapsele topeltkaristus, mis ei paranda olukorda Ainuke asi, mis aitab, on töö kogu perega.“

Sadam mainis, et enamasti on mured peres sama vanad kui lapsed. „Enamjaolt on lastel sasipundar lasteaiast saati, aga kuna lastekaitsele seadusega väga palju voli pole antud, siis tihti need probleemid ei lahenegi,“ märkis ta. „Et Eestis on koolikohustus põhikooli lõpuni või 17-aastaseks saamiseni, siis hoitakse last formaalselt kusagil kooli nimekirjas. Ühel hetkel ta saab aga 17 täis ja kaob.“