Partsi “parim enne” sai täis
„Toonase valitsuse vastutustunne ja edasiste sündmuste tajumise võime oli kordi suurem praegusest,” nendib Karpa. „Selle peale julgengi väita, et praegu peaks tagasi astuma peaminister Juhan Parts.”
Juba jaanuaris hoiatasid kogenud poliitikud Partsi lähikondlasi 1944. aasta sündmuste 60. aastapäeva lähenemise eest, rõhutades, et sellega tuleb tegeleda, neiks peab olema ette valmistatud targalt nii riigisiseselt kui –väliselt, kirjutab Karpa. „Välis- ja kaitseministeeriumi analüütikud rääkisid Partsile isiklikult veebruaris sedasama ning soovitasid tungivalt võimalike ekstsesside puhul rõhuda moraalsetele väärtustele ning mitte kasutada vabandusena väljendit: välisriikide surve.”
Kuid Parts ei kuulanud kedagi ega julgenud ka otsustada — ei ausamba keelustamist ega ka hilisemat mahavõtmist. „Miks ta viivitas otsustega? Parteikaaslased Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu olid vastu, leides, et ausammas on ju tore. Ning Parts kuulas oma poisse,” kirjutab Karpa.
Ilmselt olid kõik valitsuskabineti liikmed kindlad, et pärast käsku sammas kõrvaldada on kogu probleem lahendatud, nendib Karpa. „See näitab aga, et peaminister ei tunne oma rahvast, riiki ja selle riigi ajalugu, ei saa ilmselt aru ka sellest, ei Lihula elanikud ei protestinud ainult ausamba kõrvaldamise vastu, vaid kaudselt oli see Lihula kui mahajäänud kandi rahva protest valitsuse vastu.”
„ Pärast jõudemonstratsiooni muutus see aga juba ühiseks protestiks rahva poolt, kes ootab oma peaministrilt ja tema valitsuselt ettenägemisvõimet ning analüüsi-oskust, mitte kõrkust ja ülbust,” lisab Karpa.
