Parteid — liiderdajad, litsid ja varganäod
”Meie, rumalad valijad, peame aru saama, et erakonnad on just sellised, nagu nad on — truudusetud, liiderdajad, litsid ja varganäod — sest see on inimlik,” kirjutab Tarand. „Sest “meie kõik” oleme ju sellised. Ja kui ei olegi, siis mitte tahtmise, vaid võimaluste puudumise tõttu.”
Sest meenutagem vaid viimase aja poliitilist retoorikat. Edgar Savisaar: “Pulmaöö /—-/ hakkab meenutama rohkem kriminaalset vägistamist kui õnnelikku vastastikust andumist ühises abieluvoodis.” — Rain Rosimannus: “On loomulik, et perest, kus füüsiliselt tugevam ei oska end muudmoodi maksma panna kui perevägivalla abil, kõnnitakse ära.” — Meelis Atonen: “Kui ma kurameerin naisega, kelle puhul tuleb hiljem välja, et tegemist on narkomaaniga, kas ma pean siis temaga kokku jääma?”
Tarand leiab, et kõrvutada pereelu ja parteielu on kohatu ja kahjulik. „Kui see oleks lihtsalt sobimatu, siis poleks veel häda midagi,” tähendab ta. „Ka poliitik võib vääratada. Halvem on, et pereelust tuuakse näiteid ainult siis, kui suhted sassis, mitte siis, kui kõik on korras. Millest saab oma märgi külge perekond kui selline.”
Sest pangem tähele: kui erakonnad räägivad endist ja oma koalitsioonidest kui perekondadest, siis ikka seoses petmise ja vägivalla, mitte truuduse ja armastusega. Ja nii salvestub see kuulajate alateadvusse kui midagi endastmõistetavat.
Tarand leiab, et ei ole kuigi mõistlik perekonnale kas või kaudselt negatiivset märgistust külge pookida ning omistada parteielu kaudu perekonnale eemaletõukavaid jooni.
