Nii kirjeldab Tartus loendamas käinud rahvaloendaja alla järgmist seika:

Loendaja: “Kas te peate omaks mõnda usku?”
Loendatav (vitaalne proua, vanus umb. 85, kavalalt naeratades):
“Jah, olen kergeusklik!”

Rahvaloendaja Leili, kes tegutses Tartumaal:

Vanaemale koolivaheajaks külla tulnud lapselaps: “Nüüd näen mina ka PÄRIS rahvaloendajat!”
Järgnes põhjalik uurimine, kuidas see rahvaloendus ikka käib.

Rahvaloendaja Evi, Tallinnas:

Läksin ühte korterelamusse, et teha intervjuud korteri elanikuga. Koputades uksele keegi ust ei avanud, aga ukse peal oli hoiatav silt: “Siin elab üks kuri vanamees” …

Rahvaloendaja Taivo (Tallinn):

Ühe korteriukse avas soliidses eas naisterahvas. Tutvustasin end rahvaloendajana (sh esitasin töötõendi, viitasin õlal rippuvale raskele töökohvrile ning lehvitasin poppi sinist salli). Aga asi ei tundunud sugugi aus – nimelt sõnas loendatav: “Te ei saa kohe kindlasti loendaja olla, olen siin kuulnud igasugu petturitest…”. Seejuures muutus tema näoilme üsnagi ettevaatlikuks ning tundus, et kui tal olnuks kõrval truu murdjakoer, oleks see kindlasti oma perenaist toetanud.

Püüdsin siis juba kolmandat või neljandat korda soravalt ning kiirustamata selgitada, et olen ikkagi Statistikaametist ning minu kavatsused ei ole halvad. Õnneks lõpuks selgus, miks ma ei peaks kvalifitseeruma loendajana. “Meil ripub siin trepikoja koridoris juba pikemat aega reklaamplakat loenduse kohta – seega mind petta ei ole võimalik -, plakatil on kujutatud üks kaunis naisterahvas. Seega tean, et ÕIGE loendaja on naisterahvas- ootan teda juba ammu!“. Õnneks saime pikema vestluse järel prouaga jutule, pakuti isegi teed ja küpsist ning soovis edu selles huvitavas ja tänuväärses ettevõtmises.