Pandimajad ägavad väljaostmata asjade all

Noored viivad pandipidajaile asju, et veeretada elu uue töökoha või palgapäevani; pensionärid, et aidata töö kaotanud vanematega lapselapsi või leida raha üüri ja ravimite jaoks — kuid üha rohkem jääb lombardi riiulitele tolmuma asju, mida omanik enam välja osta ei kavatsegi.

„Asju tuuakse väga palju, aga keegi mitte midagi välja ei osta,” rääkis Eesti Päevalehele Gonsiori tänava Santoverdo OÜ pandimajapidaja. „Arvan, et põhjuseks on majanduskriis — sada tuhat töötut, see midagi ikka räägib.”

Et kliendid ennast väga tihti avama ei kipu, ei oska ta nende ummikusse jäämisel üksikuid põhjuseid nimetada. „Ka meie jaoks oleks parem, kui nad siiski protsente maksaksid.”

Summad, millega inimesed ennast välja üritavad aidata, ulatuvad eri lombardite lõikes sajast kroonist 10 000 kroonini.

Kuna asjad pahatihti seisma kipuvad jääma, on pandipidajate eelistatud „materjaliks” siiski kuld ja mõnevõrra vähem mobiiltelefonid. Kuid pandiriiulitelt leiab ka digifotoaparaate ja muusikakeskusi, sest ainuüksi väikse keti otsas rippuva krutsifiksi pantimine suurema rahamure korral lunastust ei too.