Palo Leedost: miks me iga hinna eest peame ära tegema ettevõtjale? Me ei pea seda tegema. Ta ei ole ju midagi kurja teinud.

Majandusminister Urve Palo ei soovi riigile parvlaevade ostmise küsimuses parlvaevaoperaator Vjatšeslav Leedot hädaolukorra seadusele tuginedes survestada. Ta kaitses valitsuse hiljutist otsust mitte ehitada riigile parvlaevad, vaid korraldada konkurss, kuhu Leedo saab pakkuda oma laevasid, aga kuhu kamandatakse ka AS Tallinna Sadam, kes peab otsima eelnevalt ka võimaluse parvlaevade ehitamiseks.

Mis inimene on Indrek Saar, et tema võtab seisukohtasid, kuidas parvlaevaliiklust korraldada?

Kas ta võtab?

EPL kirjutas, et tema võttis sõna Juhan Partsist jäänud riigile parvlaevade ostmise plaani vastu. Keegi pole ümber lükanud seda juttu, et Taavi Rõivase juures oli Saar praeguse konkursiplaani toetaja, teil on praegu see võimalus.

Naljaga vastates ütleks, et ärge uskuge kõike, mida ajalehes kirjutatakse. Loodan, et te ei solvunud selle peale. Tegelikkuses räägime kohtumisest peaministri juures, kus arutasime ka, kuidas praamiliiklusega edasi minna. Minu ülesanne oli tutvustada, kuhu ma olen oma analüüsiga jõudnud ja millised on võimalused ja riskid. Seda ma ka tegin, panin kogu paketi lauale. Ma ise palusin, et kuna teema on nii oluline ja see on ka koalitsioonileppe punkt, et meie erakonnast oleksid kaasas peasekretär Indrek Saar ja erakonna esimees Sven Mikser. Kuna nemad ei ole detailideni kursis selle tööga, mida mina siin igapäevaselt teen, siis õnneks või kahjuks ei olnudki neil vajadust sellel koosolekul sõna võtta. Ma palusin nad kaasa, et kui tekiks vajadus, saaksin ma oma kolleegidele toetuda. Sellel koosolekul arvan, et Indrek Saar ütles „tere“ ja „head aega“.

Kui laual olid Juhan Partsist jäänud plaan ja praegu teoksil olev plaan, siis millist plaani toetasite teie ja millist teised osalejad?

Ütlen ausalt, et sellel kohtumisel panin lauale mõlemad variandid ja ei öelnud ise jõuliselt välja, kumba eelistan, sest tahtsin tekitada diskussiooni. Ütlesin, et kui läheme edasi olemasoleva plaaniga, siis millised on võimalused ja ohud. Näitasin ära kogu informatsiooni, mis mul oli, alates Hollandi laevafirmast lõpetades sellega, kui kaua on riigihanked majandusministeeriumis reeglina veninud. Näitasin optimistlikku ja pessimistlikku poolt. Arutelu tulemusena jõudsime ühiselt, tõsi, Indrek Saar ja Sven Mikser ei võtnud üldse sõna, sest nad jälgisid diskussiooni ja sain ise hakkama, mul polnud vaja tuge paluda. Ümber laua oli meid hea mitu inimest, oli Tallinna Sadama esindajaid...

Kes?

Praegune nõukogu esimees Remo Holsmer. Arutasime, kuidas edasi minna. Jõudsime koos selleni, et kui me praegu läheksime vana plaaniga, siis riik võtaks liiga suured riskid ja ei ole garanteeritud, et aastast 2016 praamid liiguvad. Kõike seda silmas pidades pidasime õigeks võtta väiksema riskiga plaan, kus on garanteeritud, et praamid liiguvad ja kus me saame ka selgelt juhtida seda, millise hinnaga. Kui oleksime läinud vaid plaaniga praame osta, siis hankeid paraku vaidlustatakse. On suur tõenäosus, et kui vaadata varasemaid kogemusi, et ka see hange vaidlustatakse. Kihnu ja Vormsi praamihanke tegime 2011 suvel ja vaidlustuste tõttu on see veninud poolteist aastat. Siis hakati praame ehitama, neid ehitatakse kaks aastat.

Kui teie erakonnakaaslased olid sellel koosolekul sisuliselt vait, siis kas need olid reformierakondlased, kes uut plaani toetasid?

Minul oli kaasas ka minu nõunik, Danel Tuusis, kes on minu palvel selle teemaga mitu kuud tegelenud ja kelle tungiv soovitus oli mitte minna selle järelejäänud ajaga hea õnne peale loteriid mängima. Tema võttis küll sõna.

Kas see nägi välja nii, et toas oli hulk ministreid, kaasa arvatud peaminister, rahandusminister, majandusminister ja otsustavaks sai ühe nõuniku arvamus?

Ei, te tahate mind kuhugi nurka juhtida. Ei olnud niimoodi. See oli diskussioon, inimeste omavaheline vestlus, ma ei pea vajalikuks seda praegu üksikasjalikult teile kirjeldada. See ei ole oluline. Oluline on see, et rääkisime avatult ja seda peabki koalitsioon olulistes küsimustes tegema, pannes kogu informatsiooni lauale. Minu ülesanne oli see informatsioon tuua, sest mina olen see, kes pidi seda koguma ja eri stsenaariumid lauale panema. Selle analüüsi ja diskussiooni tulemusena otsustasime, et riigil on mõistlik ja maksumaksjale lõppkokkuvõttes kasulik minna edasi sellise lahendusega, kus me kiiresti pakume Tallinna Sadama läbi konkurentsi võimalusega, et ta võib seda võita. Ka olemasolev operaator ei tea, millise hinnaga keegi pakub, mistõttu tal on kuklas teadmine, et esimest korda 20 aasta jooksul on konkurents. Samal ajal, kuna olemasolev operaator osaleb, on meil garanteeritud, et igal juhul praamid liiguvad. Jutud ja spekulatsioonid, et kui hange ebaõnnestuks, et riik suudaks siis kokku leppida, on kõik spekulatsioonid. Millise hinnaga? Kas suudaks? Mina erasektoris selliseid nii suure riski peale minevaid, väga kalliks maksma minna võivaid otsuseid ettevõtet juhtides vastu ei võtaks, omanikud ei lasekski mul seda teha. Miks ma peaksin riigis teisiti käituma.

Ma saan aru, et toimus diskussioon, kus Saar ja Mikser olid vait, rääkisite teie, teie nõunik ja reformierakondlased ja seisukoht oli see, et...

Te olete valesti asjast aru saanud ja ma ei soovi sellel teemal rohkem diskuteerida.

Kui te kardate, et kahe aastaga ei jõua parvlaevasid ehitada, siis miks te ei pikenda Leedo lepingut kaks aastat? Siis oleks parvlaevade ehitamiseks aega neli aastat.

Aga miks te arvate, et Leedo on nõus kaheaastase lepinguga? Miks ta peaks ja millise hinnaga? Uskuge mind, kui te oleksite minu asemel, selles ajagraafikus, mis mul praegu on – napilt kaks aastat – olen enam kui veendunud, et te oleksite samasuguse otsuse teinud.

Kas Leedo on juba käinud ähvardamas, et tema alla kümneaastast lepingut ei võta?

Ta ei ole käinud ähvardamas. Ma ei ole temaga isiklikult kohtunud. Ütlen veelkord, erasektorile ei ole lühiajalised lepingud perspektiivikad. Ka Tallinna Sadam ei teeks kellegagi kaheaastast lepingut. See oleks sellisel juhul väga kallis leping. Miks peaks riik kaheks aastaks tegema väga kalli lepingu, kui on võimalik pikema aja peale teha soodsama hinnaga leping.

Juhan Parts räägib, et tema plaan oleks toonud 60-80 miljonit eurot kokkuhoidu, kas teie kardate, et kaheaastane Leedo lepingu pikendamine oleks maksma läinud üle 60 miljoni?

Esiteks, kas üldse on võimalik ja millise hinnaga pikendada? Täna on võimalik saada normaalse hinnaga kümneaastane leping olukorras, kus tekib reaalne konkurents. Me ei tea, kes selle võidab, selle võib võita ka riigisektor, võib võita tänane operaator, võib võita ka keegi kolmas pakkuja. MKM kutsub osalema ka kolmandaid pakkujaid. Selliseid otsuseid, et ehk läheb hästi, ah ei läinud, makske kinni, on tehtud juba liiga palju. Alustades Estonian Airist, lõpetame jäälõhkujaga.

Kas Estonian Airi osas on hukkamõistev otsus Euroopa Komisjonist juba tulnud?

Ei ole ja ma väga loodan, et ei tule. Milline otsus tuleb, ei oska mina öelda. Pidasin silmas, et omal ajal Tero Taskila tuli oportunistlike plaanidega, et uued lennukid, palju sihtkohti. Kõik plaksutasid käsi, väga populaarne mees oli. Seda kõike tehti ministri heakskiidul, „ehk läheb hästi“. Ei läinud hästi, sisse maksti 70 miljonit eurot. Selliseid ehku peale tehtud otsuseid erasektoris karistatakse.

Partsil oli võimaliku ajahäda puhuks tagavaraplaan, ehk ta oleks parvlaevaliikluse kirjutanud hädaolukorra seadusesse, millega riik oleks saanud kohustada näiteks pooleaastase lõhe korral vana vedajat laevadega sõitmist jätkama ja riik oleks talle kulud kinni maksnud. Miks te sellega ei jätka, see oleks aidanud kinni toppida seda ajapuudust, millest te räägite?

Aga öelge palun mulle, mis on 2016 1. oktoobril eesmärk? Kas eesmärk on, et peavad iga hinna eest olema riigipraamid, ükskõik kui palju need maksavad? Või on eesmärk, et teenus oleks tagatud, et see oleks kvaliteetne, vähemalt mitte halvem kui täna ja et riik maksaks turupõhist, mõistlikku hinda. Minu arvates on eesmärk, et oleks tagatud kvaliteetne teenus ja hind oleks tekkinud läbi konkurentsi. Praegune lahendus, kus on võimalik pakkuda kõigil, kus tekib konkurents, siis mis on selles halba? Mis on selles halba, juhul kui praegune operaator pakub paremat hinda kui suudab pakkuda riigiettevõte? Miks me iga hinna eest peame ära tegema ettevõtjale? Me ei pea seda tegema. Ta ei ole ju midagi kurja teinud. See, kui ta on olnud 20 aastat olukorras, kus pole tekkinud konkurentsi ja riik on lasknud sellel juhtuda, siis see on riigi süü. Kümme aastat tagasi, kes iganes oli siis minister, et õigel ajal ei alustanud protsessiga, vastutab selle eest. Nii nagu praegu. Kaks aastat enne lõppu praalima hakata, nagu tegi [Meelis] Atonen, ei ole enam mõistlik. Praalimise aeg on möödas, nüüd tuleb teha mõistlikke otsuseid. Mis puudutab hädaolukorra seadust, siis seda võib riik muidugi teha, aga miks me peame panema ettevõtja sellisesse olukorda, kus ta on sunnitud teenust osutama, kui me saame lahendada olukordi rahumeelselt?

Teiseks, kui me seda teeksime, siis keegi ju ei ütle, et eraettevõtja, nähes, et riik ei soovi enam tänase operaatoriga jätkata, ei müü oma praame maha? Kui hädaolukord tekib, siis peab riik võibolla väga kalli lepingu tegema, sest ta peab mingi uue lepingu tühistamistasu maksma. Kõiki neid aspekte pean mina arvestama. Ma ei lähe ehku peale välja, ma pean minema välja kindla peale ja vaatama, mis läheb maksumaksjale kindla peale kõige vähem maksma.

Eraettevõtja Swedbanki osas pole teil kõhklusi, kas sundida teda pakkuma sularaha teenuseid ka kohtades, kus see pole majanduslikult mõistlik, aga eraettevõtja Leedo puhul te ettevõtluse riigi sunniga korraldamist ei toeta. Kas seal vastuolu pole?

Vastupidi! Ma pole selle väitega absoluutselt nõus. Kui ma tahaksin ainult sunnimeetodil ettevõtjatega koostööd teha, siis Swedbanki puhul poleks ma kutsunud siia ümarlauda ega algatanud diskussiooni, mis peab sügiseks jõudma lahendusteni, mis on win-win lahendused, kus pangandussektor, riik ja omavalitsused, kes peavad ka inimeste elu väljaspool suurlinnu elamisväärsena tagama, et nad leiaksid kokkuleppe. Ma oleks hoopis hakanud seadust kirjutama. Ma ei pea seda õigeks. Ma otsin alguses muid lahendusi, kompromissi ja koostööd. See on majandusministri ülesanne.

Majandusministeeriumis valminud analüüs ütleb, et praamide riigile ostmine säästab aastas 60-80 miljonit. Kuuldavasti on teil teistsugune analüüs, mida see näitab?

See on puhas spekulatsioon. Küsisin oma kolleegidelt, millel need analüüsi numbrid põhinevad, nad ütlesid, et need on nn sõrmede vahel arvutatud ehk need pole midagi sellist, mille taustaks oleksid konkreetsed pakkumised ja konkreetne informatsioon. Kõik sõltub sellest, millise hinnaga praame pakutakse, milline on amortisatsiooniaeg, kas ta tahab oma laevad ära amortiseerida kümne või 30 aastaga. Seal tulevadki täna arvutuste põhilised vahed. Minul palju teisi erinevaid numbreid, mis on ka sõrmede vahel tehtud. Vettpidavad numbrid tekivad meile sügisel, kui on mitu pakkumist. Millise hinnaga pakutakse laevu, millise hinnaga pakutakse opereerimisteenust?

On teil siis olemas alternatiivne analüüs teie plaani odavama hinna kohta?

Toonitan veelkord, neid ei saagi olla enne, kui pole pakkumisi laual. Ainult spekulatsioonid saavad olla. Mina spekulatsioonidega tegelema ei haka, ma ei žongleeri mingite suvaliste numbritega, nagu tegi endine minister. Te küsite ühte küsimust kümne erineva nurga alt. Ma saan aru küll, aga see hakkab natuke solvavaks minema. Kui mul oleks neli aastat aega, oleks riigil hangete menetlemisel teine praktika, oleks mul kindlustunne, et kahe aastaga on võimalik ehitada, oleksin ma teinud teise otsuse.