Jahindusühistu Nugis juhatuse liige Ilmar Paal ütles Virumaa Teatajale, et kütid kontrollivad igat niisugust juhtumit, sest marutaud on väga ohtlik haigus. Suurem oht marutaudi nakatuda on kährikutel ja rebastel. Viimaseid kimbutab ka kärntõbi, kährikuid võib liikuma ajada toidupuudus.
“Kährikute talveuni on üsna pindmine, talv on sisuliselt kestnud juba mitu kuud ja rasvavarud võivad niimoodi kiiresti kuluda, sest mida külmem, seda suurem on energiakulu,” seletas Paal.
Ta lisas, et kährik on talvel toidu leidmise suhtes võrdlemisi hädapätakas ja seegi võib neid viia eluhoonete lähedusse, prügimägedele ja mujale metsloomadele mitteomasesse keskkonda. Rebased on toidu leidmise suhtes hakkajamad.
Kährikute rohke autorattasse jäämine sügisel maanteedel näitab, et nende arv on liiga suureks läinud, aga jahimeestel puudub kährikute küttimiseks motivatsioon, sest nahku pole kuhugi müüa. Eesti Entsüklopeedia andmeil toodi kährikud Eestisse 1950. aastal sisse Venemaalt just nende pika koheva karusnaha pärast. 1981. aastal alustati nende kasvatamist isegi karusloomafarmides.
Varasema nimega kährikkoerte asustamine aladele, kus neid varem kunagi pole olnud, on üks ilmekamaid näiteid sellistest ebaõnnestunud katsetest. Kährik on kahjulik just maas pesitsevate lindude ja nende pesakondade hävitajana ning marutaudi levitajana.
Kährikute põhilevila on Ida- ja Kagu-Aasia.
