PÄEVALEHES: Katrin Laur põgenikekriisist: miks ei julge Ida-Euroopa poliitikud öelda, et kuulake nüüd ka meie mõtteid?

Ma olen elanud Saksamaal üle 30 aasta. Tulin siia varjupaigataotlejana. Siis eesti getot siin ei olnud ega ole ka praegu. Kusjuures pärast Teist maailmasõda, kui eestlased läände põgenesid, olid küll eesti getod. Mitte eri linnaosadena, eestlasi on ikkagi vähe, aga mentaalse ruumi ja identiteedi selgroona.

Kui ma mõne kuu eest põgenikekriisi alguses oma poliitteadlase haridusega väimehele ütlesin, et selmet võtta kõik Süüria (ja muud) sõjapõgenikud Euroopasse pagulasteks, tuleks sõjaliselt sekkuda, küsis ta targalt muiates, kuidas ma seda endale ette kujutan. Praeguseks on Euroopa poliitikud pigem jõudnud samale järeldusele: tuleb sõjaliselt sekkuda.

Ent maavägesid ei taheta saata ja ilma nendeta vaevalt et sõda võita õnnestub. Maailm meie ümber muutub päevade ja nädalatega ja poliitikud peavad sellele reageerima. Mis siis, et nad on kogu oma senise karjääri elanud hoopis teistsuguses maailmas.

Miks ma seda kirjutan? Selleks et öelda eestlastele, et ei Euroopas ega Euroopa Liidus tea praegu keegi, milliseid samme astutakse nädala või kuu aja pärast. Praegu ei ole aeg öelda: „Mis te pabistate, Euroopas/Euroopa Liidus/Brüsselis on kõik ammu otsutatud, business as usual. Tehke nii, nagu suured poisid ees, muidu näete ilmaasjata naeruväärsed välja.” Nagu Eesti poliitikud ja ajakirjanikud tihti vihjavad või otse ütlevad.

Mind teeb kurjaks Lääne-Euroopas, aga ka Eestis levinud Ida-Euroopa riikide tänitamine. Nood olevat nii vähe arenenud, et ei taha käituda nagu Lääne-Euroopa.

Miks ei julge Ida-Euroopa poliitikud öelda: las meie teistsugusest ajaloost tulenev kogemus rikastab EL-i, kuulake nüüd ka meie mõtteid?

Loe Katrin Lauri arvamuslugu täispikkuses tänasest Eesti Päevalehest!