Paavst Franciscuse kõne Eestile: Eesti on liikunud hiiglase sammudega
Proua president, valitsuse liikmed ja riigivõimu esindajad, diplomaatilise korpuse auväärsed liikmed, ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Mul on väga hea meel kohtuda teiega siin, Tallinnas, kõige põhjapoolsemas pealinnas, mida Jumal on lasknud mul külastada. Ma tänan teid, proua president, teie tervitussõnade eest ja võimaluse eest kohtuda Eesti inimeste esindajatega.
Ma tean, et teie seas on ka kodanikuühenduste ja kultuurimaailma delegatsioonid. See annab mulle võimaluse väljendada neile oma soovi õppida paremini tundma teie kultuuri, eriti selle vastupanuvõimelisust, mis on lubanud teil pärast nii rohkeid katsumusi uuesti alustada.
Sajandeid on seda maad tuntud nimetuse all „Maarjamaa”. See nimi pole ainult osa teie ajaloost, see on ka osa teie kultuurist. Maarja peale mõtlemine toob mulle meelde kaks sõna: mälu ja viljakus. Maarja on mäluga naine, kes peab oma südames kalliks kõiki elusolendeid (vrd Lk 2:19), ja ta on viljakas ema, kes andis oma Pojale elu. Seega sooviksin ma mõtiskleda Eestist kui mäluga maast ja kui viljakast maast.
Mäluga maa
Teie rahvas on pidanud oma ajaloo eri etappidel taluma kibedaid kannatusi ja raskeid katsumusi, võitlema vabaduse ja iseseisvuse eest, mida pidevalt kahtluse alla seati ja ohustati. Sellest hoolimata on Eesti ühiskond viimase umbes kahekümne viie aastaga – alates ajast, kui võtsite taas sisse õiglase koha maailma rahvaste peres – liikunud edasi hiiglase sammudega.
Teie riik on hoolimata väiksusest inimarengu indeksi ja innovatsioonivõimekuse poolest juhtivate riikide hulgas; samuti olete väga kõrgel kohal ajakirjandusvabaduse, demokraatia ja poliitiliste vabaduste poolest. Lisaks olete sõlminud tihedad koostöö- ja sõprussidemed paljude riikidega. Oma minevikku ja olevikku vaadates on teil igati põhjust vaadata tuleviku poole lootusrikkalt ja olla valmis uuteks ülesanneteks.
Olla mäluga maa tähendab mäletada, et see, mille olete tänapäeval saavutanud, on saavutatud tänu eelkäijate pingutustele, raskele tööle, vaimsusele ja usule. Tänulike mälestuste hoidmine võimaldab tunda tänastes saavutustes ära ajaloo viljad, mille on loonud kõik need mehed ja naised, kes nägid vaeva selle nimel, et vabadus oleks võimalik. See omakorda kutsub teid üles neid austama, valgustades sellega välja uued rajad tulevastele põlvedele.
Viljakas maa
Nagu ma märkisin Rooma piiskopina teenimist alustades: „Meie ajal elab inimkond läbi pöördepunkti ajaloos, mis tähendab rohkeid edusamme väga paljudes valdkondades. Me võime vaid kiita neid samme, mis on astutud inimeste heaolu parandamiseks” („Evangelii Gaudium”, 52).
Ometi ei tohiks kunagi unustada, et hea elu ja hästi elatud elu ei ole päris üks ja sama asi. Üks tehnokraatlike ühiskondade kõige ilmsemaid tulemusi on tähenduse kadumine elust ja elurõõmu kadumine. Selle tagajärjel hakkab aeglaselt ja vaikselt tuhmuma inimeste imestamisvõime, mis sageli viib inimesed eksistentsiaalse tüdimuse seisundisse.
Tasapisi võib kaotsi minna kuuluvuse ja teistele pühendumise tunne, inimeste, kultuuri ja perekonnaga seotuse tunne, mis jätab eriti noored inimesed ilma oma juurtest ja vundamendist, mida nad vajavad, et ehitada üles olevikku ja tulevikku. See jätab nad ilma võimest unistada, riskida ja luua. Kui loodame üksnes tehnoloogilise progressi kui ainuvõimaliku tee peale, siis võime jääda ilma võimest luua inimestevahelisi, põlvkondadevahelisi ja kultuuridevahelisi sidemeid.
Lõppkokkuvõttes jääme ilma sellest elutähtsast kangast, mis on nii oluline selleks, et tunneksime üksteises osadust ja meil oleks ühine eesmärk selle sõna kõige laiemas mõttes. Seetõttu lasub kõigi meie peal, kes me vastutame sotsiaalsete, poliitiliste, hariduse ja usuasjade eest, kõige tähtsama kohustusena tähelepanu suunamine just nimelt sellele, kuidas ehitada üles seotust.
Viljakas maa tähendab keskkonda, millesse saab istutada juured, et sellest kasvaks välja elujõuline võrgustik, mis tagaks, et kõik kogukonna liikmed tunneksid end seal koduselt. Pole hullemat võõrandumise vormi, kui tunda end juurtetuna, mitte kellegi juurde kuuluvana. Maa on viljakas ning selle inimesed kannavad vilja ja kasvatavad tulevikku vaid sel määral, mil määral soodustatakse selle maa inimestes kuuluvustunnet, luuakse sidemeid, mis lõimivad põlvkondi ja erinevaid kogukondi, ning hoidutakse kõigest, mis muudab meid teiste suhtes tundetuteks ja tekitab veel suuremat võõrandumist.
Selles töös, armsad sõbrad, võin ma teile kinnitada, et te saate alati loota katoliku kiriku toetusele ja abile, sellele väiksele kogukonnale teie keskel, kes ometi soovib väga anda ka oma panuse selle maa viljakusse.
Proua president, daamid ja härrad, ma tänan teid veelkord sooja ja sõbraliku vastuvõtu eest! Õnnistagu Jumal teid ja armastatud Eesti rahvast. Langegu Tema eriline õnnistus osaks vanadele ja noortele, et nemad muudaksid mälestuse kalliks pidamise ja hoidmise kaudu selle maa viljakuse musternäidiseks.
